TALVERÕÕMUD
AJARÄNNAK
Mäletan aegu, kui koolis pandi päevikusse punase pastakaga märkusi ja küsimärke, kui tunniplaan oli kirjutamata.
Aegu, kui kolmandal korrusel ei tohtinud piiksu ka teha, muidu tulid suured õpilased ja käskisid vait jääda. Momente, kus pigem keelati, kui paluti lastel fuajeedes ringi hullata. Ja oh, aktiivõppepäevad, milline lust ja lillepidu!
(Kristin 9.b)
Igatsen Sirje klassi ees peastarvutamist ning nädala lõpus puhaste viite eest pimesi mänguasja saamist suurest kilekotist. Tunnen endiselt südames kibedust ja trotsi enda esimese märkuse: "Koolis
ei jookse!" vastu. Igatsen pikapäevasöögis ekslusiivseid viinereid, lihapalle, vahel pannkooke ja isegi kohukesi. Kõige enam jään igatsema minu parimat klassijuhatajat maailmas Kaisat.
(Kristin 9b)
Mäletan, et klass tundus esimesel koolipäeval hiiglaslik. Kuigi käisin Rahumäel eelkoolis, oli kõik veel
veidi võõras. Kolmandal korrusel käisime üliharva ning kui meil seal tunnid hakkasid, olime nagu
seitsmendas taevas. Kolmas korrus tundus nagu V.I.P korrus, seal olid raamatukogu ja auditoorium ja
suuremad lapsed. Sama tunne tekkis ka siis, kui saime lõpuks hakata kasutama pastakat hariliku
pliiatsi asemel.
(Cassandra 9.b)
Fotod: kooli koduleht
2
6