IIRIMAA
Fotod: Triinu Pääsik
Nädala sees osalesid õpilased inglise keele tundides. Esimeste päevade järel selgus kohalike õpetajate rõõmuks, et õpilased on võimekamad ning vunki keerati juurde. Õpilased said tundide raames lahendada põnevaid loovülesandeid: viidi läbi intervjuusid kohalike inimestega ning tehti tulemustest graafikud ja suulisi ettekandeid, tehti lühifilme jne. Tulemuste kokkuvõtteid tehti aga ainult oma keelegrupis, mistõttu jäädi ükseteise eduelamusest ilma. See aga ei vähenda õppimise kogemust!
Koolipäevadele lisandus piisavalt vaba aega, mida õpilased said ise täita koos aega veetes ning muljetades. Lisaks käisime ühiselt kohaliku giidi saatel linnaekskursioonil, orienteerumas ning iiri tantsu töötoas.
(Iiri tantsu kohta)
“Nagu kepslev lambake”
Päev enne kojusõitu käisime teisel päevareisil, Moheri kaljude juures, mis oma võimsusega tekitasid inimesest ühe tühise täpi enda kõrvale. Kui osa õpilastest arvas, et nad võivad ka selleks ajaks bussi jääda, siis imetlemas käisid siiski kõik ning muljed olid
rikkalikud. Ühtpidi võib neid suuri
kaljusid vaadata ju kui lihtsalt suuri kivisid, teisalt saab neid imetleda kui suurejoonelist looduse kunstiteost. Nende suurus tekitab aga aukartust vaid ise juures olles - foto ei anna pooltki sellest edasi.
Loodus ise on lopsakalt roheline nagu piltidelt ja filmidest näha. Muusika ja tants on rõõmsatujuline ja kepslev, kui nii võib öelda. Iirlased ise on väga sõbralikud ja heatahtlikud. Kui enne reisi arvasid paljud, et ega iiri keelest suurt aru ei saa, siis ega saagi, aga iirlaste põhisuhtlus käib siiski meile hästimõistetavas inglise keeles.
Iiri keel (gaelic) on vaid murre, mida me võrdleksime võro või setu keelega - kõik ei räägi, aga kui räägitakse, siis kõigest aru ei saa.
Kui ma midagi Iirimaalt kaasa võtaksin, siis inimeste suhtlemiskultuuri.
Igal vabal hetkel minnakse parki (ja täiskasvanud sageli pubidesse), räägitakse ja naerdakse omavahel, tuntakse üksteise vastu huvi ja hoolitakse ühisest ajast. Meil on see kahjuks paljuski asendunud nutisuhtlusega, mida muuta saame aga ainult ise.
Reisides sellise suure grupiga ja olles kodust nii pikalt eemal, on tõenäosus, et midagi ikka juhtub, päris suur. Otsisime rahakotti koos dokumentidega, tagataustal tegime plaane, kuidas Dublinisse saatkonda minna ja duplikaat tellida (õnneks läinud see plaani käiku, kuna rahakott leiti siiski kohalikust kodust) ja külastasime erakorralise meditsiini vastuvõttu. Samuti aitasime lahendada muresid, mis eakaaslastel sellises eas omavahelistes suhetes ikka tekivad ning jõudsime sõbralike kokkulepeteni.
Suurepäraseks abiks oli Lisa Keelereiside reisikorraldaja Gerri Vihman, kes nii reisile eelnevalt kui reisi ajal meid igakülgselt toetas.
Järgmisel, 2020.aastal on Galway linn nimetatud Euroopa kultuuripealinnaks. Seda arvesse võttes oleks patt valida keelereisi sihtkohaks mõni teine sihtkoht. Seega valmistume taaskord reisiks lopsaka rohelusega kaetud Iirimaale ning tänavamuusikuid täis väikelinna Galwaysse.
13