LÕPUKELLAL MÄNGITI TELEFONI JA JAGATI VIIMASEID NÄPUNÄITEID ENNE JÄRGMIST TEEKONDA
Rahuka toimetus
10
LÕPETAJAD
Traditsioonid koolis on olulised. Üheks traditsiooniks koolis on igakevadine 9. klasside lõpukell. Nii heliseski üheksandikele 29. aprillil lõpukell.
Traditsiooniks on ka see, et esimese klassi õpilased viivad oma suured kooliõed ja –vennad pidulikule aktusele, üle andes enda valmistatud kaardid, millel soovlause: „Kõrget lendu!“ Armas oli kuulda, kui sõbralikult üheksandikud oma väikeste sõpradega vestlesid enne saali sissemarssimist... Aktus kulges emotsionaalselt.
Kõlasid tervitussõnad õppejuhilt,
8. klassi õpilastelt, kõlas üheksandike ühislaul, musitseerisid Aleksander Siim ja Gabriel Alaküla, Emma Tross, Karmen Kärmas.
Klassijuhatajad viisid läbi aga väikese koolitunni, mängides õpilastega koos vana head tuttavat telefonimängu. Kõik kolm paralleelklassi said ülesandega väga hästi hakkama. Viimane õpilane kuulis lauset. „Rahumäe koolis on meil olnud mõnus ja lahe!“ Mida aga ütlesid klassjuhtajad oma õpilastele tulevikule mõeldes?
Algklassijuhtaja õpetaja Piret Hion:
Astu julgelt igast uksest sisse.
Kui uksest ei lasta, mine aknast.
Kui aken on ka kinni, mine korstnast.
Jõuluvana kasutab seda teed igal aastal.
Ja andku jumal sulle jõudu,
et mõelda mõtteid,
millel mõte on sees.
(Dagö "Armastuslaul")
Kõrget lendu. PS. Te olete ägedad. Ärge seda unustage.
9. a klassi juhataja õpetaja Anne Piibur:
Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
„Palun taltsuta mind,“ ütles ta siis.
„Kangesti tahaks,“ vastas väike prints, „aga mul pole kuigi palju aega. Mul on kangesti vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida.“
„Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse,“ ütles rebane.
„Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!“
„Mida selleks teha tuleb?“ küsis väike prints.
„Tuleb olla kannatlik,“ kostis rebane. „Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, sinna rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuse allikas. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale...“
(A. de Saint- Exupery „Väike prints“)
Ümbritse ennast nende inimestega, kes innustavad
Sind edasi liikuma,
kes Sind armastavad.
Ole ise see ime,
mida Sa elult ootad.
Armastusega
igavesti
teie õpetaja Anne
Fotod: Kai Koort