‹ 99 ›
ümmargusele musta värvi esemele, mille üks osa oli prahi
seest paljastunud. Isa lõpetas kaevamise, arvates et tegu on
veel lõhkemata pommiga. Kõrval asuvas Kommertskooli
hoones olid vene sõjaväelased vahetunud saksa sõjaväelastega, kes erinevalt „punakotkastest” ei võtnud mingeid
erilisi abinõusid tarvitusele oma julgeoleku tagamiseks.
Nüüd saadeti käskjalg nende juurde palvega pomm kõrvaldada ja kahjutuks teha.
Sakslased lasksid ennast kaua oodata, kuid lõpuks tulid siiski. Nüüd selgus, et „pommiks” osutus Koorti vaas,
mis oli selles möllus imekombel üsna vähe kannatada
saanud.
Varjendit külastanud inimestelt saime teada ka eelmise
öö purustustest linnas. Teated olid vähe lohutavad – tabamuse olid saanud ja põlenud „Estonia” teater ja kontserdisaal, Harju tänav oli puru, Niguliste kirik põles.
Linnas levisid kuuldused, nagu oleks eelmise öö rünnak
olnud vaid sissejuhatuseks järgmisele, veelgi hirmsamale
Purustatud Tallinn 1944.
rünnakule. Seetõttu püüdsid paljud inimesed linnast välja pääseda kas kelkudega, hobuveokil sõites või jalgsi, nii
kuidas kellelgi võimalik oli. See liikumine oli alanud juba
pommitamise ööl, siis liikusid linnast välja kodu kaotanud
inimesed oma päästetud vara riismetega. Samal ajal täheldati vastassuunalist liikumist linna suunas. Sinna mindi
kerge saagi saamise lootuses. Siis külastas meid dr. Sibula
juures talus elav poeg, ta oli hobusega linna sõitnud. Dr.
Sibula Harju tänaval asunud korter, kus oli elanud tema
noorem poeg oma naise ja pooleteistaastase pojaga, oli
maha põlenud. Vend koos oma perekonnaga oli täielikult
paljaks põlenud, kuid siiski vigastamata põgenema pääsenud. Isa küsis oma laste jaoks varjupaika talus, mida lubatigi, kuigi seal oli põgenikke kolmest perekonnast.
Mul olid talveriided käes ja läksime kahekesi õega omakorda olukorda kaema. Pilt oli masendav, niikaugele, kui
silm küündis, mitte ühtegi tervet aknaruutu. Möödusime Jaani kirikust ja läksime Karja tänava poole. Lae-