Tallinna Keskraamatukogu | Page 99

‹ 99 › ümmargusele musta värvi esemele, mille üks osa oli prahi seest paljastunud. Isa lõpetas kaevamise, arvates et tegu on veel lõhkemata pommiga. Kõrval asuvas Kommertskooli hoones olid vene sõjaväelased vahetunud saksa sõjaväelastega, kes erinevalt „punakotkastest” ei võtnud mingeid erilisi abinõusid tarvitusele oma julgeoleku tagamiseks. Nüüd saadeti käskjalg nende juurde palvega pomm kõrvaldada ja kahjutuks teha. Sakslased lasksid ennast kaua oodata, kuid lõpuks tulid siiski. Nüüd selgus, et „pommiks” osutus Koorti vaas, mis oli selles möllus imekombel üsna vähe kannatada saanud. Varjendit külastanud inimestelt saime teada ka eelmise öö purustustest linnas. Teated olid vähe lohutavad – tabamuse olid saanud ja põlenud „Estonia” teater ja kontserdisaal, Harju tänav oli puru, Niguliste kirik põles. Linnas levisid kuuldused, nagu oleks eelmise öö rünnak olnud vaid sissejuhatuseks järgmisele, veelgi hirmsamale Purustatud Tallinn 1944. rünnakule. Seetõttu püüdsid paljud inimesed linnast välja pääseda kas kelkudega, hobuveokil sõites või jalgsi, nii kuidas kellelgi võimalik oli. See liikumine oli alanud juba pommitamise ööl, siis liikusid linnast välja kodu kaotanud inimesed oma päästetud vara riismetega. Samal ajal täheldati vastassuunalist liikumist linna suunas. Sinna mindi kerge saagi saamise lootuses. Siis külastas meid dr. Sibula juures talus elav poeg, ta oli hobusega linna sõitnud. Dr. Sibula Harju tänaval asunud korter, kus oli elanud tema noorem poeg oma naise ja pooleteistaastase pojaga, oli maha põlenud. Vend koos oma perekonnaga oli täielikult paljaks põlenud, kuid siiski vigastamata põgenema pääsenud. Isa küsis oma laste jaoks varjupaika talus, mida lubatigi, kuigi seal oli põgenikke kolmest perekonnast. Mul olid talveriided käes ja läksime kahekesi õega omakorda olukorda kaema. Pilt oli masendav, niikaugele, kui silm küündis, mitte ühtegi tervet aknaruutu. Möödusime Jaani kirikust ja läksime Karja tänava poole. Lae-