‹ 98 ›
Tallinna pommitamine 9. märtsi ööl 1944
...seekord oli asi naljast kaugel. Taevasse ilmus helepunane kurjakuulutav „jõulupuu” – valgusrakett, mis saatanlikult helkides ümbrust pahaendeliselt valgustas. Kõvemad ja vähem kõvemad raksatused andsid aga märku
intensiivselt alanud pommitusest. Nüüd oli selge, et töö
jätkamine niisugustes tingimustes on võimatu – ülepeakaela põgenesime emaga alltoast. Mina jätsin isegi suure
ähmiga klaverikaane sulgemata. II korruselt väljus mu
õde, korralikult talvises riietuses, hoides süles rabelevat
kassi. Isa oli kuski raamatukogu ruumides inimesi varjendisse juhatamas. Sattusime kolmekesi, ema, õde ja mina
lähestikku istuma.
Nüüd polnud enam vahet, üks mürts ja ragin järgnes
teisele. Nägin, et varjendi seinad võnkusid edasi-tagasi.
Korraga käis eriti suur kärakas ja varjendi laest langes
krohvi alla. Ikka kestis ülal see hirmus möll. Istusime
kõik hirmust poolsurnutena.
Viimaks müra vaikis. Esialgu ei julgenud keegi varjendist
lahkuda, kuid kui vaikus oli mõnda aega kestnud, läksid
julgemad üles. Tagasi tuldi hirmsa sõnumiga – majja on
langenud pomm, juhataja korter on puru. Nüüd läksid
juba minu vanemad üles ja tulid alla teatega, et on vaja korterist tervemaid asju päästa, sest ümberringi lõõmab tuli.
Teisele korrusele viiv trepp oli kaetud klaasikildude ja
muu prahiga. Katkisest aknast paistis tulekahju kuma.
Korterist avanes masendav pilt: katus pea kohalt kadunud, akende eest läinud klaasid koos raamidega, siin-seal
vaid tilpnemas üksikud säilinud pimenduskatteräbalad,
põrandal meetrikõrgune prahikiht. Kõige õudsem oli aga
akende taga möllav tulelõõm, ajuti lendas sädemeid korterissegi.
Hakati rebima akende eest veel säilinud pimenduskatte
jäänuseid, et need tuld ei võtaks, siis otsiti üles tervemad
asjad, et neid alla keldrisse viia.
Meie korteri „evakueerimisel” oli abiks ka raamatukogu
teenija (koristaja) ASTA VESMES. Seda seni, kuni varjendisse ilmus keskmist kasvu kõhn mehike, kes kamandas: „Mis sa siin teed, endal sul kodu põleb!” Prl. Vesmes
elas siis Kentmanni tänaval dr. Pedussaare juures kaasüürilisena. Kentmanni tänav kuulub ka nende tänavate
hulka, mis kõvasti kannatada said.
Korteri tühjendamine jätkus. Mina ja õde tassisime
asju korterist alla, asjade esialgse paigutamise eest hoolitsesid isa ja ema.
Mul olid jalas puukingad, seljas rannamantel kleidi peal
– nii olin jooksnud rünnaku eest varjendisse. Esikus asunud riided ja jalanõud olid maetud paksu prahikihi alla,
esikus asuva seinakapi ust blokeeris vägev rämpsukuhi.
Ebasobivast riietusest hoolimata õnnestus mul nagu
raskust tundmata kaasa võtta üsna raskeid mööbliesemeid ning nendega peaaegu jooksusammul trepist alla
minna, sealjuures kordagi komistamata trepil lasuvail
klaasi- ja prahilademetel.
Nii möödusid kiires tegutsemises mõned tunnid. Olles
korteri puuvoodit osadeks lahti võtmas, hakkasid jällegi
kostma pommiplahvatused. Esialgu harvemini, siis ikka tihedamini. Jätsin voodi sinnapaika, haarasin suure aktipildi
kaenlasse ja jooksin alla varjendisse. Varjendi uksel seisid
saksa ohvitserid, pead õlgade vahele tõmmatud. Varjendis
oli rahvast omajagu: omasid, tuttavaid, päris võõraid.
1944. aasta algusest olid õhurünnakute kartuses varjendis ööbinud paljud raamatukogutöötajad ja nende
tuttavad. Inimesed, kellel oli sugulasi-tuttavaid Nõmmel,
läksid sageli sinna ööbima. 1944. aasta märtsirünnakus
sai Nõmme suhteliselt vähe kannatada, kuigi ka seal leidus üksikuid tabamusi. 9. märtsi õhtul tavalistest ööbijatest kedagi varjendis veel kohal polnud – rünnak algas
tavatult vara, umbes kell 18.30.
Vanemad olid keldris elamist-olemist veidi korraldanud,
igatahes olid korterist toodud vedrumadratsid maha pandud. Ühele neist heitsin pommitamisest hoolimata puhkama ja sinna ma magama uinusin. /.../
Meie korterist olid kõige enam kannatada saanud söögituba ja endine kirjutustuba. Magamistuba oli suhteliselt vähem kannatanud. Kui keegi aga oleks rünnaku ajal
korteris viibinud , oleks ta vaevalt ellu jäänud. Isegi vannitoas, kus oli nii mõnigi kord rünnaku ajal kildude eest
varju otsitud, oli seina sees suur auk.
Isa tõi kustki labidad ja algas riiete ja jalanõude päästmise aktsioon. Esikus riided ja jalanõud päästetud, asuti
ka teistes tubades prahi läbivaatamisele, et leida selle alla
mattunud esemeid. Kaevati, kaevati, kuni satuti ühele