Tallinna Keskraamatukogu | Page 98

‹ 98 › Tallinna pommitamine 9. märtsi ööl 1944 ...seekord oli asi naljast kaugel. Taevasse ilmus helepunane kurjakuulutav „jõulupuu” – valgusrakett, mis saatanlikult helkides ümbrust pahaendeliselt valgustas. Kõvemad ja vähem kõvemad raksatused andsid aga märku intensiivselt alanud pommitusest. Nüüd oli selge, et töö jätkamine niisugustes tingimustes on võimatu – ülepeakaela põgenesime emaga alltoast. Mina jätsin isegi suure ähmiga klaverikaane sulgemata. II korruselt väljus mu õde, korralikult talvises riietuses, hoides süles rabelevat kassi. Isa oli kuski raamatukogu ruumides inimesi varjendisse juhatamas. Sattusime kolmekesi, ema, õde ja mina lähestikku istuma. Nüüd polnud enam vahet, üks mürts ja ragin järgnes teisele. Nägin, et varjendi seinad võnkusid edasi-tagasi. Korraga käis eriti suur kärakas ja varjendi laest langes krohvi alla. Ikka kestis ülal see hirmus möll. Istusime kõik hirmust poolsurnutena. Viimaks müra vaikis. Esialgu ei julgenud keegi varjendist lahkuda, kuid kui vaikus oli mõnda aega kestnud, läksid julgemad üles. Tagasi tuldi hirmsa sõnumiga – majja on langenud pomm, juhataja korter on puru. Nüüd läksid juba minu vanemad üles ja tulid alla teatega, et on vaja korterist tervemaid asju päästa, sest ümberringi lõõmab tuli. Teisele korrusele viiv trepp oli kaetud klaasikildude ja muu prahiga. Katkisest aknast paistis tulekahju kuma. Korterist avanes masendav pilt: katus pea kohalt kadunud, akende eest läinud klaasid koos raamidega, siin-seal vaid tilpnemas üksikud säilinud pimenduskatteräbalad, põrandal meetrikõrgune prahikiht. Kõige õudsem oli aga akende taga möllav tulelõõm, ajuti lendas sädemeid korterissegi. Hakati rebima akende eest veel säilinud pimenduskatte jäänuseid, et need tuld ei võtaks, siis otsiti üles tervemad asjad, et neid alla keldrisse viia. Meie korteri „evakueerimisel” oli abiks ka raamatukogu teenija (koristaja) ASTA VESMES. Seda seni, kuni varjendisse ilmus keskmist kasvu kõhn mehike, kes kamandas: „Mis sa siin teed, endal sul kodu põleb!” Prl. Vesmes elas siis Kentmanni tänaval dr. Pedussaare juures kaasüürilisena. Kentmanni tänav kuulub ka nende tänavate hulka, mis kõvasti kannatada said. Korteri tühjendamine jätkus. Mina ja õde tassisime asju korterist alla, asjade esialgse paigutamise eest hoolitsesid isa ja ema. Mul olid jalas puukingad, seljas rannamantel kleidi peal – nii olin jooksnud rünnaku eest varjendisse. Esikus asunud riided ja jalanõud olid maetud paksu prahikihi alla, esikus asuva seinakapi ust blokeeris vägev rämpsukuhi. Ebasobivast riietusest hoolimata õnnestus mul nagu raskust tundmata kaasa võtta üsna raskeid mööbliesemeid ning nendega peaaegu jooksusammul trepist alla minna, sealjuures kordagi komistamata trepil lasuvail klaasi- ja prahilademetel. Nii möödusid kiires tegutsemises mõned tunnid. Olles korteri puuvoodit osadeks lahti võtmas, hakkasid jällegi kostma pommiplahvatused. Esialgu harvemini, siis ikka tihedamini. Jätsin voodi sinnapaika, haarasin suure aktipildi kaenlasse ja jooksin alla varjendisse. Varjendi uksel seisid saksa ohvitserid, pead õlgade vahele tõmmatud. Varjendis oli rahvast omajagu: omasid, tuttavaid, päris võõraid. 1944. aasta algusest olid õhurünnakute kartuses varjendis ööbinud paljud raamatukogutöötajad ja nende tuttavad. Inimesed, kellel oli sugulasi-tuttavaid Nõmmel, läksid sageli sinna ööbima. 1944. aasta märtsirünnakus sai Nõmme suhteliselt vähe kannatada, kuigi ka seal leidus üksikuid tabamusi. 9. märtsi õhtul tavalistest ööbijatest kedagi varjendis veel kohal polnud – rünnak algas tavatult vara, umbes kell 18.30. Vanemad olid keldris elamist-olemist veidi korraldanud, igatahes olid korterist toodud vedrumadratsid maha pandud. Ühele neist heitsin pommitamisest hoolimata puhkama ja sinna ma magama uinusin. /.../ Meie korterist olid kõige enam kannatada saanud söögituba ja endine kirjutustuba. Magamistuba oli suhteliselt vähem kannatanud. Kui keegi aga oleks rünnaku ajal korteris viibinud , oleks ta vaevalt ellu jäänud. Isegi vannitoas, kus oli nii mõnigi kord rünnaku ajal kildude eest varju otsitud, oli seina sees suur auk. Isa tõi kustki labidad ja algas riiete ja jalanõude päästmise aktsioon. Esikus riided ja jalanõud päästetud, asuti ka teistes tubades prahi läbivaatamisele, et leida selle alla mattunud esemeid. Kaevati, kaevati, kuni satuti ühele