Tallinna Keskraamatukogu - Page 96

‹ 96 › Praktikandina Ristiku tänava harukogus III harukogus töötas juhatajana MARIA TAMM, laenutajana AIME NAEL, koristajana endise linnanõuniku ARTUR KUUSMANNI abikaasa. Viimane elas raamatukoguga ühes majas, tundis hästi sealseid töötajaid ning vestles nendega elavalt enne laenutuse algust ja pärast laenutuse lõppu. Esimeseks tööks sai mulle statistika tegemine. Tollal kasutati nii Keskraamatukogus kui ka harukogudes laenutuses Newarki ehk kahe kaardi süsteemi. Need kaks kaarti olid raamatukaart, mis asus raaamatu riiulis oleku ajal raamatus olevas raamatutaskus. Teine kaart oli laenajakaart, mis oli raamatu laenaja valduses. Laenajakaarte oli kahte värvi, erinevad värvid ilu- ja teadusliku kirjanduse kasutamise jaoks. Kui raamat kogust välja anti, märgiti raamatukaardile laenaja number ja löödi laenuaja lõppu tähistava kuupäeva tempel. Raamatu kaardil olid andmed raamatu üldnimestiku numbri liigi ja järjekorranumbri kohta, samuti oli sinna märgitud raamatu autor ja teose pealkiri. Lugeja kaardile märgiti laenatava teose liiginumber ja tagasitoomise viimane kuupäev. Laenutajad olid varustatud tindipliiatsi külge kinnitatud kuupäevatempliga, nii et kogu „kirjatöö” võttis laenutuses üpriski vähe aega. Väljaantud raamatute kaardid pandi tagastamise kuupäevade järgi kasti, raamatukaartide järgi tehti statistikat kaardil asuva liiginumbri järgi. Tähtaja möödumisel saadeti lugejale meeldetuletus. Ei toonud lugeja esimese meeldetuletuse järel raamatut kogusse tagasi, saadeti veel teinegi, kategoorilisemas toonis kirjutatud meeldetuletus. Ei andnud tulemusi seegi, asuti sundnõudmisele raamatu kogusse tagastamiseks. Statistika tegemisel juhendas mind M. Tamm. Ta oli väiksekasvuline juba pisut vanem daam, väga sõbralik ja abivalmis. Minuga tegeldes oli ta väga kannatlik, ma ei taibanud suure ärevuse tõttu kohe, mis ja kuidas mida teha ning ta pidi asju korduvalt seletama. Püüdsin küll kõigest jõust, sest ma ei tahtnud oma isale häbi teha. Aime Nael oli noorem, väga liikuv, terve raamatukogu oli tal n.-ö. „käpas”, ta võis kinnisilmi leida riiulilt soovitud raamatu. /.../ Töönädal oli siis, nagu aastaid hiljemgi, kuuepäevane, kuid ka puhkepäev oli mõeldud „suure kodumaa” kangelaslikuks kaitsmiseks. Ühel pühapäeval sõitis terve raamatukogurahvas bussiga kuhugi Harku kanti kaitsekraave kaevama. Ilm oli ilus, päike paistis. Kohapeal anti labidad kätte. Tööd tehti 50 minutit järjest, siis oli 10 minutit puhkust. On hästi meelde jäänud kauninäoline Linda Masing hõikamas tööpausi tähistavat sõna „salooga”, endal nägu naerul ja tuul sasimas kiharaid pearäti veere alt. Õhtu eel aga hakkas vihma sadama ning buss viis „kangelaslikud kodumaa kaitsjad” linna tagasi. Järgmisel päeval paigutas isa mind käsiraamatukogusse tööle, kuna Richard Valtna (Veltmann) polnud tööle ilmunud. Minu tööülesanded olid üsna lihtsad: tuli istuda ukse kõrval asuva laua taga ja lugejaid registreerida. Pidin jälgima, et lahkudes keegi raamatuid kogust välja ei viiks ning et saalis valitseks kord. Inimesi käis keskmiselt, midagi erilist teha ei olnud. Seetõttu olin päris rõõmus, kui tööpäev lõppes. Töö haruraamatukogus tundus palju vaheldusrikkam olevat, sest olin hakanud ka tagasitoodud raamatuid riiulitele asetama ning riiulitelt soovitud raamatuid üles otsima, milles mind proua Nael alati sõbralikult juhendas. Ta ei olnud töö juures kunagi morn, kuigi tal oli mure oma reservohvitserina mobiliseeritud mehe pärast, kodus oli tal 1 ½-aastane pisipoeg Jüri. Lugejad rääkisid temaga oma muredest ja hirmudest –, lugejate ja raamatukogutöötajate vahel valitsesid usalduslikud suhted, paistis, et raamatukogus rahuldati vaimuvara saamise kõrval ka oma suhtlemisvajadust. 1940. aastal muutus olukord. Numbriliselt küll tõsteti raamatukogutöötajate palku, aga et vahepeal olid hinnad tõusnud, osa kaupu isegi defitsiitseks muutunud, oli töötajate ostujõud tublisti langenud. Avalikest raamatukogudest kõrvaldati kogu bolševikele vastuvõtmatu kirjandus. Tallinna Keskraamatukogus toimetati selline kirjandus keldrisse varjule. Asemele tuli panna „eesrindlikku” punast propagandat. Seni tegutsenud neljale haruraamatukogule lisaks avati veel viis uut harukogu, et seda propagandamaigulist kirjandust rahvale veelgi lähemale tuua. Isa ootas iga päev otsust enda vallandamise kohta. 14. juunil 1941 küüditati ka mõned Tallinna Keskraamatukogu töötajad. Hiljem viis mobilisatsioon Punaarmeesse raamatukogu meesperest pea täiesti lagedaks. Ülejäänud töötajad pidid osa võtma Tallinna kaitsetöö-