Tallinna Keskraamatukogu - Page 95

‹ 95 › see, mida pidime nüüd nägema, ületas kaugelt meie senise kujutlusvõime. Selle perioodi kohta on olemas mõned isast säilinud märkmed. 25. oktoobril 1940. aastal oli lubatud O/Ü Silikaat kivitehasele „Kvarts” anda töötajatele lugemiseks Punase nurga kaudu 150 raamatut. Selgituseks olgu öeldud, et Punane nurk ehk Punanurk pidi olema igas asutuses, mille kohustuslikeks atribuutideks olid Lenini, Stalini pildid, seinaleht pealdisega „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” ja muud punase sisuga loosungid ning kirjutised. Ülimalt soovitav oli Lenini, Stalini teoste olemasolu. 4. detsembril tegi isa ettepaneku Keskraamatukogule oma köitekoja saamiseks, millega kõrgemal seisvad organid nõustusid. Eesti ajal oli Tallinnas väga palju köitekodasid, eriti 1920. aastail, sest raamatud tulid müügile pehmekaanelistena, nii et nõudlus niisuguste asutuste järele oli olemas. Tallinna Keskraamatukogu oli seni peamiselt kasutanud Ü. Ermi ja Kalmeti köitekodade teenuseid. Kui nüüd eraettevõtted olid määratud natsionaliseerimisele, siis võisid tekkida raskused raamatute köitmisel. Köitmata raamat ei peaks laenutuses kuigi kaua vastu, seevastu aga köidetud raamat talub 80–100 laenutust. Köitekoda mahutati endise ajalehesaali ruumidesse, ajalehesaal suleti, kuna selle järele puudus nüüd vajadus, sest välismaal ilmuvaid ajalehti ei tellitud, „suurel kodumaal “ ilmuvad ajalehed olid esialgu nooremale põlvkonnale keeleoskamatuse pärast kättesaamatud. Köitekojas alustas tööd Mardla-nimeline noormees. 1941. aasta tõi kaasa alltoa (nii nimetasime oma korteri esimesel korrusel asuvat tuba) kaotuse. Et vene asutusi ja vene sõjaväelaste perekonnaliikmeid ära mahutada, pidid suuremate korterite elanikud kas oma korterist loobuma või osa tube nendest ära andma, elamispind oli rangelt limiteeritud. Et elasime asutuse majas ametikorteris, siis meile võõraid isikuid korterisse ei pandud, alltuba läks lihtsalt raamatukogule tagasi. Osa mööblist toodi üles, osa jäeti alla. Viimaste hulgas oli (õnneks!) ka pianiino. /.../ Koosseisude osas olid uued peremehed tõesti helded, nagu eelpooltoodud tsitaadis rõhutatud. Kuna raamatukogusse muretseti hulganisti „õiget” ideoloogiat sisaldavat kirjandust, siis pidi see ju hõlpsasti massidesse jõudma. Repatrieerumine füüreri kutsel Saksamaale oli puudutanud keskkogu töötajaist vaid Karoline Langebrauni, kes oli töötanud III korrusel laenukogus. Nüüd jõudis raamatukogusse terve rida uusi töötajaid. Eestikeelsete raamatute laenutuses hakkas töötama Anso-nimeline naistöötaja. Veera Savendi töötas arvatavasti Noortekogus, Marta Prii kantseleis. Ervin Vesmes töötas lühikest aega käskjalg-uksehoidjana, siis asus tööle eestikeelsete raamatute laenutusse ning tema asemele võeti käskjalaks Raul Tendal. Ei mäleta, kas Leida Uusoja suunati kuhugi harukogusse. Koristajaks-teenijaks tuli tugev Saaremaa tüdruk Asta Vesmes. /.../ Vahepeal olid paljud tsiviilisikud evakueerunud NSV Liidu tagalasse. Keskraamatukogu töötajaist mäletan tagalasse sõitnud olevat EMILIE SUURMAAD, kes oli tuntud oma kommunistliku meelsuse poolest. Muide, kui raamatukogu pühitses oma 45-aastast juubelit, siis oli E. Suurmaa minu mälestuse järgi ainus, keda nimeliselt raamatukogu kauaaegsete töötajate hulgast mainiti ja intervjueeriti. Tartust sõitis tagalasse Helene MugastoJohani. Augustiks 1941 oli olukord selline – kõik mittetöötavad kodanikud olid saadetud linna kaitsetöödest osa võtma. Minu ema oli oma tervisliku seisukorra tõttu kaitsetöödest vabastatud, minu 13-aastane õde aga selleks liiga noor. Nii pidi isa mulle leidma linnas mingi rakenduse, vältimaks kaitsetöödele saatmist. Isa otsustas mind saata Ristiku tänaval asuvasse III harukogusse praktikandina tööle. Harukogudest oli mul senini mingi teoreetiline ettekujutus olemas, ka olin õhtustel jalutuskäikudel isaga mõnda neist külastanud. Harukogud olid tavaliselt majutatud ühte või kahte selleks kohandatud erakorterisse. Enamik harukogusid on sageli oma asukohta vahetanud, ainult III harukogu on jäänud paikseks. Harukogud olid avatud õhtupoolikuti, Eesti aja lõpus oli nende tööaeg argipäeviti 14.00–19.30, laupäeval lõppes töö pool tundi varem.