Tallinna Keskraamatukogu - Page 94

‹ 94 › 1940. aasta Suvitasime 1940. aasta suvel jälle Elvas ja meil oli võimalus näha Vene väge marssimas Elvas mööda Tartu–Valga maanteed. See oli masendav vaatepilt. Isa oli Tallinnas, sel suvel ta ei saanudki puhkusel viibida, välja arvatud mõned üksikud päevad, kui ta sõitis Elvasse meid külastama. Isal kui pealinnas viibinul oli muidugi selgem ülevaade Tallinnas toimunud ja lavastatud sündmustest. Kui toimus „vastvalitud”„Riigivolikogu” esimene koosolek 21. juulil 1940. aastal, kus võeti vastu otsus kuulutada välja Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ning paluda meid vastu võtta NSV Liidu rahvaste „suurde vennalikku perre”, olime kolmekesi – ema, õde ja mina – Verevi järve kaldal, kust valjuhääldist oli üle terve ranna kõik kuulda. Keset seda „pidulikku” sündmust hakkas tugevasti äikesevihma sadama, see oli omamoodi süngeks ennustuseks eelseisvatele sündmustele. Kui me Elvas suvitasime, külastas hiljuti lahkunud kirjaniku A. H. Tammsaare lesk oma kahe lapsega meid lühiajaliselt. 1. märtsi õhtul oli eesti avalikkust vapustanud kirjaniku äkiline surm. Pühapäeval 3. märtsil läksime kolmekesi, isa, õde ja mina Kadriorgu, et kirjaniku leske külastada ning talle ja lastele kaastunnet avaldada. Jõudnud kirjaniku kodu lähistele, tundsin, et ei suuda siseneda, et näha surnuna inimest, keda olin isa kabinetis nii sageli näinud lõbusalt vestlemas. Sama päeva õhtul viidi kirst kirjaniku põrmuga „Estonia” kontserdisaali, kus järgmisel päeval toimus matusetalitus, seejärel muldasängitamine Metsakalmistul. Isa ja ema võtsid nendest osa, lapsed olid seotud oma koolitöödega. Õhtul oli koosviibimine Harju tänaval asunud seekordse esindushotelli „Kuldlõvi” restoranis. Nagu hiljem vanemate jutust kuulsin, olevat seal olnud mingisugune tüli lahkunu lese Käthe Hanseni ja Bernhard Linde vahel, peiede kohta igatahes skandaalne lugu. Saatus oli siiski olnud kirjanikule armuline, säästes teda järgnevate traagiliste sündmuste nägemisest. Vaevalt oleks ta ja tema perekond küüditamisest pääsenud, sest tema poleks lasknud ennast ka mitte silmakirjaks kommunismivankri ette rakendada. Surnuna oli ta uuele võimule koguni kasulik, nad kasutasid tema kriitilist hoiakut Pätsi režiimi suhtes osavalt ära, võimaldades seega lesel ning lastel edasi elada. Oma osa selles mängis ka Käthe Hanseni võimas karakter. Kui „meie” palvet Nõukogude Liitu astuda Moskvas „armulikult” vastu võeti, oli isa parajasti Elvas pere juures külaskäigul. Iseseisev Eesti Vabariik oli lakanud olemast. III PERIOOD: 6. august 1940–1945 Seoses 1937. aasta sündmustega NSVL-is, mida ma suure huviga jälgisin ajakirjanduse vahendusel, oli mul olemas teatav ettekujutus idanaabri olukorrast. 1937. aasta kevadel oli isa koos H. Mugasto-Johaniga külastanud Leningradis ja Moskvas asuvaid raamatukogusid ja kaasa toonud ka seal väljaantud eestikeelseid raamatuid, mis kohvri avamisel täitsid toa ebameeldiva lõhnaga. Ka paber tundus olevat ebakvaliteetne. Kui siis isalt küsisin, missuguse üldmulje külastatud linnad olid talle jätnud, kostis ta mulle, et endisega võrreldes oli kõik palju luitunum. Jalutades siis mööda hästi korrashoitud Tatari tänavat, püüdsin seda tänavat sellisena ette kujutada. Kahjuks üllatas varsti tegelikkuseks saav tõelisus kaugelt minu ettekujutuse. Senistele eelteadmistele lisas igapäevane elu ohtralt kogemusi juurde. Mulle isiklikult tundus kõige ängistavamana see tohutu vaimne surve totaalse režiimi näol, vale ja alatus. Seni ilmunud ajalehed lõpetasid oma ilmumise üsna punarežiimi kehtima hakkamise algul. Ilmuma hakkas ajaleht „Kommunist”. Ajakirjanduse keel oli räige, väljend „verejänulised timukad” kuulus nende hulgast veel pehmemate kilda. Linna hooned olid nii seest kui ka väljastpoolt küllastunud igasugusest punasest propagandast. Isegi hooviväravatelt ja aiaplankudelt võis lugeda sõnumeid, nagu „Au suurele Stalinile”. Ka nn. vaikiva ajastu lõpul võis Eestis kohata isikukultuse esimesi võrseid (koguteos „Konstantin Päts”), kuid