‹ 90 ›
1918. aastast, minu isa tuli raamatukogusse tööle 1921.
aasta jaanuaris. Vanemate omavahelistest jutuajamistest
kuulsin, nagu oleks A. Kettam solvunud olnud, et teda ei
edutatud kauaaegse töötajana raamatukogu juhataja kohale. Tema käitumine ei andnud sellest küll mingit märki.
Ta oli alati korrektne ja tähelepanelik, kui ta oligi solvunud, siis oskas ta seda suurepäraselt varjata. /.../
Teiseks raamatukogutöötajaks, keda panin tähele raamatukogu koridorides ja treppidel liikumas, oli uksehoidja-käskjalg ALBERT SIRKEL. Kui ta juhtus olema klaasist ülemise poolega tiibuste läheduses /.../, avas ta need
ema ja minu ees laia käeliigutusega. Kütjat-majahoidjat,
tolleaegse nimetusega kojameest PREIKOCH’I ma ei
mäleta näinud olevat, küll aga kuulnud. Igal hommikul
andsid radiaatoritest kostvad iselaadi plõksatused märku
sellest, et radiaatorid hakkavad soojaks minema. Jõulude
ajal kostsid meie magamistuppa jõululaulud, mida ta oma
naisega laulis, sest tema korter asus just meie magamistoa
all. Eriti hardalt lauldi seal kolmekuningapäeval, sest siis
saadeti jõulud ära.
Meie perekonna üldine elukorraldus oli võrdlemisi perekeskne. Ametikorteris elamine võimaldas isal sujuvalt
ühendada tööelu pereeluga. Meil ei tuntud kärarikkaid
võõruspidusid, ka külas ei käidud eriti palju, läviti sugulaste ja lähemate tuttavatega. Ema armastas külastada
kontserte, teatrietendusi, samuti kinos käia. Kui vanemad
läksid koos õhtul teatrisse, kutsuti nende äraolekuajaks
kedagi laste juurde. Loeti palju, isa tõi tuppa läbilugemiseks köitmisele minevad tähtsamad ajalehed: „Päevaleht”,
„Vaba Maa”, „Esmaspäev”; samuti loeti ilmunud uudiskirjandust. Isa luges mainituile lisaks ka raamatukogundusse
puutuvat kirjandust peamiselt saksa ja vene keeles, eesti
keeles oli tollal valik selles osas küllaltki napp. Sõnastiku
abil luges ta ka taani, rootsi keeles ilmunud erialast kirjandust. Ema luges ilukirjandust eesti keele kõrval saksa,
vene ja ka soome keeles, hiljem lisandus loeteldutele veel
ingliskeelne kirjandus.
/.../
1932. aasta sügisel pühitses Tallinna Keskraamatukogu
oma tegevuse 25-aastast juubelit, mida tähistati piduliku aktusega III korrusel asuvas saalis. Aktust sisustasid
kõned ja ilustasid klaveripalad ning ühe laulja esinemine. Et raamatukogul puudus klaver, viidi meie korterist
pianiino üles saali. Klaveripalade esitajaks oli minu klaveriõpetaja Tatjana Seehusen, laulja nime ei mäleta. Aruande raamatukogu senisest tegevusest esitas Aleksander
Sibul, teiste kõnelejate nimesid kahjuks ei mäleta. Olin
uhke, et tohtisin koos vanematega sellel aktusel viibida,
minu nelja-aastast õde peeti selleks veel liiga nooreks.
II PERIOOD: aastad 1933– 6. august 1940
1930-ndad kujunesid Eestis üldise tõusu aastateks, sõjaeelse Eesti Vabariigi taset me pole suutnud veel ületada.
Sellal oli meil tugev, korralikku palka saav keskklass. Ka
töölised elasid võrdlemisi hästi, selles võisin veenduda
mõned aastad hiljem, kui Saksa okupatsiooni võimud
saatsid gümnaasiumiõpilasi töölisrajoonidesse rinde tarvis villaseid esemeid ja värvilist metalli korjama. Elati
korralikult hooldatud puithoonetes, korterid olid enamuses kahetoalised, sisustatud võrdlemisi uue, moodsa
mööbliga. /.../
Neil tõusuaastail hoogustus ehitustegevus, linna heakord paranes tunduvalt. Tallinna ilmusid esimesed kuuekorruselised „pilvelõhkujad”, mis tundusid esialgu mõnevõrra harjumatutena.
„EKA” maja ehitamine.
Roosikrantsi ja Pärnu mnt. nurk.