Tallinna Keskraamatukogu | Page 90

‹ 90 › 1918. aastast, minu isa tuli raamatukogusse tööle 1921. aasta jaanuaris. Vanemate omavahelistest jutuajamistest kuulsin, nagu oleks A. Kettam solvunud olnud, et teda ei edutatud kauaaegse töötajana raamatukogu juhataja kohale. Tema käitumine ei andnud sellest küll mingit märki. Ta oli alati korrektne ja tähelepanelik, kui ta oligi solvunud, siis oskas ta seda suurepäraselt varjata. /.../ Teiseks raamatukogutöötajaks, keda panin tähele raamatukogu koridorides ja treppidel liikumas, oli uksehoidja-käskjalg ALBERT SIRKEL. Kui ta juhtus olema klaasist ülemise poolega tiibuste läheduses /.../, avas ta need ema ja minu ees laia käeliigutusega. Kütjat-majahoidjat, tolleaegse nimetusega kojameest PREIKOCH’I ma ei mäleta näinud olevat, küll aga kuulnud. Igal hommikul andsid radiaatoritest kostvad iselaadi plõksatused märku sellest, et radiaatorid hakkavad soojaks minema. Jõulude ajal kostsid meie magamistuppa jõululaulud, mida ta oma naisega laulis, sest tema korter asus just meie magamistoa all. Eriti hardalt lauldi seal kolmekuningapäeval, sest siis saadeti jõulud ära. Meie perekonna üldine elukorraldus oli võrdlemisi perekeskne. Ametikorteris elamine võimaldas isal sujuvalt ühendada tööelu pereeluga. Meil ei tuntud kärarikkaid võõruspidusid, ka külas ei käidud eriti palju, läviti sugulaste ja lähemate tuttavatega. Ema armastas külastada kontserte, teatrietendusi, samuti kinos käia. Kui vanemad läksid koos õhtul teatrisse, kutsuti nende äraolekuajaks kedagi laste juurde. Loeti palju, isa tõi tuppa läbilugemiseks köitmisele minevad tähtsamad ajalehed: „Päevaleht”, „Vaba Maa”, „Esmaspäev”; samuti loeti ilmunud uudiskirjandust. Isa luges mainituile lisaks ka raamatukogundusse puutuvat kirjandust peamiselt saksa ja vene keeles, eesti keeles oli tollal valik selles osas küllaltki napp. Sõnastiku abil luges ta ka taani, rootsi keeles ilmunud erialast kirjandust. Ema luges ilukirjandust eesti keele kõrval saksa, vene ja ka soome keeles, hiljem lisandus loeteldutele veel ingliskeelne kirjandus. /.../ 1932. aasta sügisel pühitses Tallinna Keskraamatukogu oma tegevuse 25-aastast juubelit, mida tähistati piduliku aktusega III korrusel asuvas saalis. Aktust sisustasid kõned ja ilustasid klaveripalad ning ühe laulja esinemine. Et raamatukogul puudus klaver, viidi meie korterist pianiino üles saali. Klaveripalade esitajaks oli minu klaveriõpetaja Tatjana Seehusen, laulja nime ei mäleta. Aruande raamatukogu senisest tegevusest esitas Aleksander Sibul, teiste kõnelejate nimesid kahjuks ei mäleta. Olin uhke, et tohtisin koos vanematega sellel aktusel viibida, minu nelja-aastast õde peeti selleks veel liiga nooreks. II PERIOOD: aastad 1933– 6. august 1940 1930-ndad kujunesid Eestis üldise tõusu aastateks, sõjaeelse Eesti Vabariigi taset me pole suutnud veel ületada. Sellal oli meil tugev, korralikku palka saav keskklass. Ka töölised elasid võrdlemisi hästi, selles võisin veenduda mõned aastad hiljem, kui Saksa okupatsiooni võimud saatsid gümnaasiumiõpilasi töölisrajoonidesse rinde tarvis villaseid esemeid ja värvilist metalli korjama. Elati korralikult hooldatud puithoonetes, korterid olid enamuses kahetoalised, sisustatud võrdlemisi uue, moodsa mööbliga. /.../ Neil tõusuaastail hoogustus ehitustegevus, linna heakord paranes tunduvalt. Tallinna ilmusid esimesed kuuekorruselised „pilvelõhkujad”, mis tundusid esialgu mõnevõrra harjumatutena. „EKA” maja ehitamine. Roosikrantsi ja Pärnu mnt. nurk.