Tallinna Keskraamatukogu | Page 89

‹ 89 › puid maha ja ehitati minu isa protestidest hoolimata hoovi elektrialajaam. Nüüd minetas hoov laste jaoks igasuguse väärtuse, teda kasutati vaid soojal aastaajal pesu kuivatamiseks, kevadel talveriiete tuulutamiseks ja kloppimiseks. Hoovis asus pooleldi maas sees olev prügikast, mille kaas oli alati suletud ja mida tühjendati regulaarselt. Vastava kastiga varustatud hobuveok aeti üsna prügikasti juurde ja prügikasti sisu tõsteti sinna. Mõnikord leidsid aga pooltühjas prügikastis ajutise kodu kodutud. Nii jutustas minu isa kord, et kui ta oli läinud prügiämbrit tühjendama, oli kastis viibiv sell ennast koomale tõmmanud ja isa lahkesti endale seltsi kutsunud. Raamatukoguesisel haljasalal kasvasid otse Reaalkooli aia poolses osas põõsad. Nende ümbruses askeldas sageli kahtlane seltskond. Seal joodi denaturaatpiiritust ja süstiti endale kahtlast kraami, ilmselt andis tunda turu lähedus. Selgituseks olgu öeldud, et denaturaatpiiritus, rahvakeeles „tinaturka”, oli odavahinnaline majanduslikuks otstarbeks kasutatav piiritus... Raamatukogu kõrval oli nagu nüüdki kaks koolimaja. Vabaduse väljaku poolses otsas Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi hoone, „Estonia” teatri lähedal Tallinna Poeglaste Reaalkooli hoone. Viimase hoovis oli igal talvel kooliõpilastele mõeldud liuväli, kus kaks korda nädalas mängis puhkpillimuusika. Et sellal õpetati enamikes pealinna koolides poeg- ja tütarlapsi eraldi, siis oli liuväljal võimalus kohtuda vastassoost õppuritega. Järgmisel päeval pakkus tüdrukutele eelmisel õhtul liuväljal toimunu palju kõneainet. Meile pakkus aga palju lõbu aknast vaadata kaunilt liuglevaid uisutajaid. Eriti tore oli aga siis, kui mängis muusika – see oli harv võimalus üldse muusikat kuulata, sest kodus ei olnud meil ei raadiot ega grammofoni. Kodu raamatukogus. Vaade koduaknasse Meie kodu raamatukogus koosnes esikust, vannitoast, sansõlmest, kolmest toast, köögist ja teenijatoast. Teenijatoast viis uks Eesti Panga poolsesse kõrvaltrepikotta, niisiis oli korteris kaks väljapääsu. Raamatukoguhoone oli varustatud keskküttega. Katlamaja asus samuti Eesti Panga poolses osas. Keskküttekatelt köeti kivisöega (koksiga), mis toodi otse sadamast hobuveokil hoone pangapoolsele küljele ning laaditi akna kaudu otse keskkütteruumi. Keskkütet köeti kaks korda päevas: hommikul vara enne töö algust, siis tuli vaheaeg ja õhtune kütmine algas umbes kella 16 paiku. Kõiki majas olevaid radiaatoreid sai soovi korral avada ja sulgeda. Kui aur tungis radiaatoritesse, andsid viimased sellest märku isevärki plõksumisega. Et kütmine ei olnud pidev, toimus see ju ainult raamatukogu töötamise ajal, siis oli juhataja korter varustatud ühe ahju, pliidi ja vanniahjuga. Neid küttekoldeid köeti kasepuudega./.../ Ahi asus korteri kõige suuremas kolme aknaga magamistoas, mis külgnes tolleaegse ajalehesaaliga (hiljem asus seal käsikogu). Ahjul oli soemüür kitsasse ühe aknaga kirjutustuppa. Köögis asuv pliit soojendas soojamüüri kaudu kirjutustoa kõrval olevat söögituba, mis oli kahe aknaga ruum. Köögis oli üks aken, teenijatuba aga aknata. 1920-ndatel aastatel elasid korteripuudusel asutuse majas paljud töötajad. Raamatukogumajas olid loodud kõik võimalused seal elamiseks. Näiteks olid keldris peale katlamaja ja paikade kütte hoidmiseks ka pesuköök koos rullikuuriga. /.../ Isa töökabinet asus just söögitoa all, nii et isa lõunale kutsumiseks piisas, kui ema koputas kannaga isale märguandeks vastu põrandat. Tavaliselt veetis pere kõik söögiajad koos. /.../ Elades raamatukoguga ühes majas, nägin mõningaid raamatukogutöötajaid. Ü 6