‹ 89 ›
puid maha ja ehitati minu isa protestidest hoolimata hoovi elektrialajaam. Nüüd minetas hoov laste jaoks igasuguse
väärtuse, teda kasutati vaid soojal aastaajal pesu kuivatamiseks, kevadel talveriiete tuulutamiseks ja kloppimiseks.
Hoovis asus pooleldi maas sees olev prügikast, mille kaas
oli alati suletud ja mida tühjendati regulaarselt. Vastava
kastiga varustatud hobuveok aeti üsna prügikasti juurde ja prügikasti sisu tõsteti sinna. Mõnikord leidsid aga
pooltühjas prügikastis ajutise kodu kodutud. Nii jutustas
minu isa kord, et kui ta oli läinud prügiämbrit tühjendama, oli kastis viibiv sell ennast koomale tõmmanud ja isa
lahkesti endale seltsi kutsunud. Raamatukoguesisel haljasalal kasvasid otse Reaalkooli aia poolses osas põõsad.
Nende ümbruses askeldas sageli kahtlane seltskond. Seal
joodi denaturaatpiiritust ja süstiti endale kahtlast kraami, ilmselt andis tunda turu lähedus. Selgituseks olgu
öeldud, et denaturaatpiiritus, rahvakeeles „tinaturka”, oli
odavahinnaline majanduslikuks otstarbeks kasutatav piiritus... Raamatukogu kõrval oli nagu nüüdki kaks koolimaja. Vabaduse väljaku poolses otsas Tallinna Tütarlaste
Kommertsgümnaasiumi hoone, „Estonia” teatri lähedal
Tallinna Poeglaste Reaalkooli hoone. Viimase hoovis
oli igal talvel kooliõpilastele mõeldud liuväli, kus kaks
korda nädalas mängis puhkpillimuusika. Et sellal õpetati enamikes pealinna koolides poeg- ja tütarlapsi eraldi,
siis oli liuväljal võimalus kohtuda vastassoost õppuritega.
Järgmisel päeval pakkus tüdrukutele eelmisel õhtul liuväljal toimunu palju kõneainet. Meile pakkus aga palju lõbu
aknast vaadata kaunilt liuglevaid uisutajaid. Eriti tore oli
aga siis, kui mängis muusika – see oli harv võimalus üldse
muusikat kuulata, sest kodus ei olnud meil ei raadiot ega
grammofoni.
Kodu raamatukogus. Vaade koduaknasse
Meie kodu raamatukogus koosnes esikust, vannitoast,
sansõlmest, kolmest toast, köögist ja teenijatoast. Teenijatoast viis uks Eesti Panga poolsesse kõrvaltrepikotta,
niisiis oli korteris kaks väljapääsu. Raamatukoguhoone
oli varustatud keskküttega. Katlamaja asus samuti Eesti
Panga poolses osas. Keskküttekatelt köeti kivisöega (koksiga), mis toodi otse sadamast hobuveokil hoone pangapoolsele küljele ning laaditi akna kaudu otse keskkütteruumi. Keskkütet köeti kaks korda päevas: hommikul
vara enne töö algust, siis tuli vaheaeg ja õhtune kütmine
algas umbes kella 16 paiku. Kõiki majas olevaid radiaatoreid sai soovi korral avada ja sulgeda. Kui aur tungis
radiaatoritesse, andsid viimased sellest märku isevärki
plõksumisega. Et kütmine ei olnud pidev, toimus see ju
ainult raamatukogu töötamise ajal, siis oli juhataja korter varustatud ühe ahju, pliidi ja vanniahjuga. Neid küttekoldeid köeti kasepuudega./.../ Ahi asus korteri kõige
suuremas kolme aknaga magamistoas, mis külgnes tolleaegse ajalehesaaliga (hiljem asus seal käsikogu). Ahjul
oli soemüür kitsasse ühe aknaga kirjutustuppa. Köögis
asuv pliit soojendas soojamüüri kaudu kirjutustoa kõrval
olevat söögituba, mis oli kahe aknaga ruum. Köögis oli
üks aken, teenijatuba aga aknata.
1920-ndatel aastatel elasid korteripuudusel asutuse majas paljud töötajad. Raamatukogumajas olid loodud kõik
võimalused seal elamiseks. Näiteks olid keldris peale katlamaja ja paikade kütte hoidmiseks ka pesuköök koos
rullikuuriga. /.../
Isa töökabinet asus just söögitoa all, nii et isa lõunale
kutsumiseks piisas, kui ema koputas kannaga isale märguandeks vastu põrandat. Tavaliselt veetis pere kõik söögiajad koos. /.../
Elades raamatukoguga ühes majas, nägin mõningaid
raamatukogutöötajaid. Ü 6