Tallinna Keskraamatukogu - Page 88

‹ 88 › teed Magdalena tänavani. Koplisse viiv trammiliin sai alguse Balti jaamast ja viis Kopli poolsaare lõppu. /.../ Pimedal ajal valgustasid tänavaid gaasilaternad, mida igal õhtul süütasid pikkade keppidega varustatud mehed ja mida samad mehed ka hommikul kustutasid. Tänavad olid üldiselt puhtad. Tavaliselt hoolitses krundiesise tänava puhtuse eest kas majaomanik ise või samas majas elav kojamees (hilisema nimetusega majahoidja). Heakorraeeskirjad olid karmid ning mis veelgi tähtsam – nende täitmist kontrolliti pidevalt ja täitmata jätmisel trahviti. Suvel pidi tänav olema pühitud ja kastetud kella kuueks hommikul. Tänava kastmiseks olid igal majal tänavaäärsel küljel veevõtukohad – toruotsad, kuhu kinnitati voolik ning kastmine võis alata. Talvel oli kõnniteedelt alati lumi roogitud ja kõnniteed liivatatud. Hobutranspordi tõttu sõiduteelt lund ei koristatud, et võimaldada sõitmist regede ja saanidega. Kui aga sulailmade puhul oli näha, et tuleb taas vankrid tarvitusele võtta, siis koristati lumi koheselt. Tuleb märkida sedagi, et koristustöid tehti lihaste jõul, mingeid mehhanisme siis ei tarvitatud. Linnas sõitvad vähesed autod kasutasid libisemise vältimiseks ratastel kette, ka oli mootorsõidukite liikumiskiirus tänapäevaga võrreldes palju väiksem. Linnas sõitsid ka mõned taksod, meile lähim taksopeatus asus Jaani kiriku lähikonnas, lähim sõiduvoorimeeste (nn. hobutaksode) seisukoht oli Vabaduse puiesteel Reaalkooli ees sõiduteel kohas, kus sõidutee on puiesteest tunduvalt madalam. Talvel olid need hobused varustatud kuljustega ning nad olid rakendatud saani ette. Oli väga meeleolukas vaadata lumistel tänavatel sõitvaid saane ning kuulata kuljuste helinat. Väljavaade korteri akendest (eranditult kõik aknad avanesid Vabaduse puiestee poole) oli ka hoopis erinev tavapärasest. Puiestee osa oli nüüdsest hoopis laiem, sõidutee selle võrra kitsam, ja kui ma ei eksi, oli kaetud kiviparketiga. Ka sel ajal valitses seal võrdlemisi elav liiklus. Mööda Vabaduse puiesteed liikusid turupäevadel kaks korda päevas turuliste vankrid, hommikul „Estonia” teatri poole (turg asus siis „Estonia” teatrihoone ja kontsertsaali taga) ning õhtul tuldud teed tagasi. Vankrite kolin kostis selgesti korterisse. Veel möödusid meist mitmed matuserongid, sest siis maeti enamasti kõik surnud kiriklikult ning Jaani ja Kaarli kirikusse pääsemiseks kasutati jällegi Vabaduse puiesteed. Surnute veoks kasutati hobuveokeid, milleks osutus baldahhiinkatusega vanker, kus baldahhiini all vankril asetses kirst. Vanker ja hobune olid kaetud kas musta või valge riidega, olenedes maetava vanusest. /.../ Matuserong läbis tänavaid suursuguse aeglusega, tema möödumisel paljastasid mee skodanikud pea ja seisid paljapäi. 1920-ndatel aastatel maeti Tallinnas surnud enamasti, kas siselinna või Rahumäe kalmistule, aga ka Koplis või Kalamajas asuvatele surnuaedadele. Teised praegu kasutusel olevad kalmistud võeti tarvitusele tunduvalt hiljem. Mööda Vabaduse puiesteed liikus ka Toompeale siirduv lossi valvav vahisõdurite rühm, sageli uljate orkestrihelide saatel. Aga 1. detsembri öösel liikus põlevate tõrvikutega varustatud rongkäik mööda Vabaduse puiesteed. Selle demonstratsiooniga tähistati 1924. aasta 1. detsembri mässukatse õnnestunud likvideerimist. Nii et lastel oli, mida aknast välja vaadates näha võis. Et aga külmasaamise kartusel oli meile rangelt keelatud akna juures seista, siis ronisime, väiksem ja elavam ees, suurem ja kohmakam järel, üles voodi otstele istuma. Sealt kõrgelt avanes suurepärane vaade toimuvale. /.../ Korteri akendest välja vaadates võis tänava vastasküljel näha punast Maapanga ning Eesti Panga vanemat hoonet. Seal, kus asub praegu Eesti Panga uuem hoone, hooneid minu mälestuse järgi ei olnud. Sakala 3 asuval krundil oli väike puuhoone kauni aia sügavuses. Praeguse Kentmanni tänava nurgal asuva parkla kohal oli ilus kahekorruseline puumaja. Mõnda aega möödus just raamatukoguhoone ukse eest jalgrattatee, mis sai alguse Vabaduse puiestee 2 Reaalkooli maja juurest, kulges üle Tütarlaste Kommertskooli ukse ees oleva künkakese, et siis jätkuda Kaarli puiesteel, hiljem Toompuiesteel. Kuhu ta siis edasi läks, ei tea, sest meie hiliskevadised ja varasügisesed jalutuskäigud viisid meid tavaliselt Schnelli tiigi juurde ja sealt jälle tagasi koju. Üldse puudus mul, nagu ka hiljem minu õel, võimalus lastena maja lähedal hoovis mängida ja joosta. Keskraamatukogul oli 1920-ndatel aastatel maja Kommertskooli poolses osas päris korralik ilusate kastanipuudega hoov, kus ei puudunud roheline murugi. Kuid pääs sinna oli keeruline ja vaevaline. Kõige esmalt tuli minna sellest hirmutavast laiast trepist alla, siis pöörata paremal asuvasse trepikotta, pöörata uuesti paremale ja läbida pikk pime koridor, kuni sai väljuda praegugi alles oleva trepi kaudu. Vanematega koos sai selles hoovis siiski mõned korrad käidud. Siis, kunagi 30-ndatel aastatel, võeti hoovist suurem osa