‹ 85 ›
hustuste täitmiseks. Kui aga isa läks kirjas antud aadressil
ja Linde kirja ette näitas, löödi uks tema nina eest lihtsalt
kinni. Võib-olla oli selle põhjuseks kartus, sest tollal ei
julgetud kedagi usaldada. Linde aga sai Narva vangilaagris peksmise tagajärjel närvivapustuse. Ta saadeti Seewaldi haiglasse, kus ta 1954. aastal suri.”12
1960-ndate aastate alguses asus Eerik Teder Tammsaare
mälestusalbumit koostama, saates asjaosalistele kaastöö
saamiseks kirju laiali. Sel puhul kirjutas endine kirjastustöötaja August Pill Sibulale: „Ma katsun siiski kirjutada
midagi, enne pean aga kõik Linde kirjutused „läbi studeerima”, sest „Noor-Eesti” ringkonnast oli Linde ainsam,
kellega Tammsaare oli kirjavahetuses ja kes temaga Tallinnas ka läbi käis. Tuglasega oli ta vahekord minu esimesel „Noor-Eesti” juuresoleku ajajärgul mitte väga sõbralik.
Kas sa ei taha kirjutada selle mälestusalbumi jaoks oma
mälestusi Tammsaarest. Mõtle hästi selle järele ja teata.
Teder oleks Sulle selle eest väga tänulik. Aega selleks
olevat paar kuud. Nähtavasti avaldatakse see Tammsaare 20-ndal surmaaastal.”13 Igatahes asub Pill usinalt oma
mälestusi kirja panema, ärgitades seda tegema ka Sibulat:
„Lugesin mõned päevad Linde käsikirja. Selles on Sinu
jaoks väga palju materjali, minule juba vähem. Selle najal
võid sa vabalt kümmekond lehekülge mälestusi kirjutada,
pane Linde nime asemel ainult oma nimi.”14
Nagu näha, kulus Sibulal kaks aastat, enne kui oma
mälestusi hakkas kirja panema: „On rõõmustav kuulda,
et Sa oma mälestuste kirjutamisele asud. Kasuta võimalikult rohkesti Linde käsikirja andmeid, sest need on Sinul
sama hästi teada, kui Lindelgi. Ole hea ja teata mulle pr.
Linde aadress, see oli Pikk tn., kas 52 või 54 või umbes
sinna poole.”15 Et Sibul hindas Lindet kui Tammsaare uurijat ja kirjaniku tööle hinnangu andjat, siis Sibula
väljakirjutustes on korduvalt ta viidanud Linde töödele.
Näiteks siinkohal üks väljavõte: „Kõige tavalisem oli sellise suurteose arvustlik mahavaikimine. „Tõde ja õigus” I
osa on teos, mis äratab lõpma