Tallinna Keskraamatukogu - Page 83

‹ 83 › vajalised käsiraamatud, mis A.H.T valikut igati soodustasid, kõnelemata sellise raamatute ala asjatundja, nagu on seda Tallinna Kesk-raamatukogu juhataja A. Sibul, isiklikust nõuandest ja alati sõbralikust abist, mis A.H.T-l alati abivalmilt kasutamiseks käepärast oli. Neist käikudest üle paarikümne aasta kestel Tallinna Keskraamatukokku sigineski A.H.T. tutvus ja sõprusvahekord A. Sibulaga. Mõlemad olid õppinud H. Treffneri gümnaasiumis, kuid siiski eri aegadel, sest A. Sibul oli minu klassikaaslane aastail, mil A.H.T. juba abituuriumi oli sooritanud. Ma ei mäleta ega oleta, et nad Tartus tutvudagi oleksid võinud, vaid nende tutvus oli küll alles Tallinnas tekkinud pärast 1919. a., kaks kinnise eesti iseloomuga inimest võitsid teineteise usalduse, mida neil mõlemil ka kunagi kahjatseda ei tulnud. A.H.T. usaldas A. Sibulale otsemalt ja siiralt oma kirjanduslikke arvamisi ja mõtteid; mida võõram inimene temalt kunagi ega mingi vahenditega kätte ei oleks saanud, seda kuulis A. Sibul küsimata ja otsekoheselt vabas kirjanduslikus vestluses, mis kestsid teinekord, kui A. Sibulal juhtus vaba aega olema ja ka A.H.T. kuhugi tõttama ei pidanud, isegi paar tundi. Siis arutati loetud kirjandust ja A. Sibul oli neil puhkudel A.H.T-le nõuandjaks raamatute alal.”3 Arusaadavalt tuli kohtumistel Sibula kabinetis jutuks ka Tammsaare suurromaaniga „Tõde ja õigus” seonduv. Muide, tõend sõpruskonna Tammsaare-Sibul-Linde usalduslikust vahekorrast on ka see, et näiteks teadis Sibul, et Tammsaare oli juba 1908. aastal Lindega Tähtvere pargis jalutades rääkinud kavatsusest kirjutada romaan „Tõde ja õigus”.4 Hiljem oli tihti jutuaineks juba romaani tõlkimisega seonduvad probleemid. “Vestlustes Tammsaarega ja B. Lindega oli meil tihti kõneaineks „Tõe ja õiguse” tõlkimine suurrahvaste keeltesse. Selle jutu algatajaks ja energiliseks eestvedajaks oli B. Linde, kellel jätkus optimismi ning usku, et „Tõde ja õigus” võõrkeeltesse tõlgituna läbi lööb.”5 Ei ole küll tõendeid, et Linde, Sibul ja Tammsaare oleksid olnud sedavõrd suured sõbrad, et oleksid kolmekesi ja järjepidevalt olnud peretuttavatena teretulnud üksteise kodus. Linde ja Käthe Hanseni jahedad suhted on niigi üldteada, mistõttu Linde suhteliselt sagedased külaskäigud Tammsaare Kadrioru korterisse piirdusid kirjaniku kabinetiga ning kolmekesi saadi küllaltki tihti kokku ka Sibula tööruumides Keskraamatukogus. „Lohutuskäikudeks olid kadunule Tallinna Keskraa- matukogu ja üksikute sõprade külastamine. Raamatukogusse tuli ta tavaliselt suure paki raamatutega, mis ta seal uue sama mahuka paki vastu ümber vahetas. Tavaliselt, kui aga Tallinna Keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul juhtus oma kabinetis olema, sündis vahetamine viimase kabinetis, kuhu raamatukogu juhataja laskis ametnikke tuua need raamatud, mis A.H.T. vajas ja mis ta juba kodus oli paberile märkinud. A. Sibulaga oli kadunul aastate kestes sobinud kõige usalduslikum vahekord ja Tallinna Keskraamatukogu juhataja ametkabinetis siginesid kahe treffneristi – A. Sibulgi on H. Treffneri gümnaasiumi lõpetanud – pikad ja usalduslikud kirjanduslikud kõnelused, mis peamiselt käsitlesid uuemat eesti kirjandust, mida kadunu viimasel ajal oli hakanud jälle hoolikamalt lugema. Sellest kabinetist kõlistas kadunu sageli minulegi, määrates mulle kohtamisi, ja samas kabinetis kohtusime vägagi sageli ning siis venis kirjanduslik vestlus juba meie kolme, A.H.T., A. Sibula ja minu vahel tunni või kahegi pikkuseks. Siiramaid ja avameelsemaid arvamisi avaldas siin kadunu, aga ka ainult siis, kui koos oldi vaid kolmekesi. Tuli aga veel keegi kabinetti, vaikis A.H.T. jalamaid. Meenub juhus nädalapäevad enne kirjaniku surma: vestlesime kolmekesi A. Sibula ametikabinetis ja sisse tuli Mait Metsanurk ning kadunu juhtis meie teema kohe mujale, mida ka M. Metsanurk vist märkas ning kiirelt lahkus.”6 Samas kui Aleksander Sibula meenutustest selgub, et ometi ei saa rääkida ka vaid ranges kabinetivaikuses toimunud kohtumistest: „Kodanluse ajal moodi läinud kohvikukultuuri harrastajaks Tammsaare ei olnud, kuid ei keeldunud sõprade seltsis sinna tulemast. Nii oleme mõnel korral suvel kolmekesi (Tammsaare, B. Linde ja mina) vabaõhukohvikus käinud. Kohvi asemel eelistas Tammsaare teed juua ja leppis tavaliselt kerge saiakese või koogiga.”7 Tammsaare ja Linde külaskäike Aleksander Sibula juurde on meenutanud ka raamatukogu juhataja tütar Astraea Sibul: „Teine küllaltki sage külastaja oli literaat Bernhard Linde. Kui ta juhtus tulema pärast tööaega, helistas ta korteri uksekella. Kui siis keegi meist ukse avas, polnud tavaliselt ukse taga kedagi näha, aga trepilt kuuldus: „Kas esa kodus on?” Kui keegi, kes ei tundnud Tammsaaret ega Lindet, oleks neid koos kohanud, oleks ta välimuse ja oleku järgi pidanud kuulsaks kirjanikuks B. Lindet. B. Linde säras,