Tallinna Keskraamatukogu | Page 82

‹ 82 › Bernhard Linde ja Aleksander Sibul Jaanus Kulli Kindlasti kohtusid Aleksander Sibul ja temast kaks aastat noorem Bernhard Linde ka Treffneri koolis, kuigi mingit kirjalikku märki pole sellest säilinud. Välja arvatud Aleksander Sibula tütre Astraea Sibula märkus: „Treffneri koolis õppides (1901–1907) tutvus isa mitmega, kes pärastises iseseisvas Eestis etendasid küllalt tähtsat osa. Olgu neist nimetatud Anton Hansen Tammsaare ja kirjandusteadlane, tõlkija, kriitik ja kirjanik Bernhard Linde.”1 Ning Linde napp märkus: „A. Sibul oli minu klassikaaslane.”2 Treffneri kooli juubeli puhul välja antud koguteoses „Hugo Treffneri gümnaasiumi 50 aasta juubelialbum” on 1908. aasta kevadel lõpetanud õpilaste hulgas ära märgitud igatahes mõlema nimed. Pärast kooli lõpetamist lahkus Sibul Tartust. Linde asus edasi õppima Tartu ülikooli, mis tähendas, et elu viis kahe noore küpsemis- ja kujunemisteed lahku. Hiljem teenis B. Linde poolsõjaväestatud ametikohal Valgevenes ja seikles Siberis. 1920. aastal naasis Linde Siberist läbi Jaapani, Hiina ja Inglismaa tagasi Eestisse ja sukeldus siin otsekohe temale omase aktiivsusega laial rindel ettevõtmistega kohalikku kultuuriellu, mille üheks tahuks oli kirjastuse „Varrak” käimalükkamine. Kuigi Lindel oli väidetavalt veel enne Esimest maailmasõda üks suuremaid eraraamatukogusid Eestis, ei tähendanud see kindlasti seda, et kirjastuse juhina, aga ka teatri- ja kirjanduskriitikuna poleks tal olnud põhjust külastada ka Keskraamatukogu. Võib eeldada, et Sibula mõjutusel – oli ju tema teatavasti Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu üks loojaid –, sai ka Lindest selle ühingu liige ja päris kindlasti ilmusid Sibula toimetatavas ajakirjas „Raamatukogu” Linde kirjutised just toimetajast Sibula ärgitusel. Rääkida kahe kultuuritegelase vahelisest suurest sõprusest oleks liialdus, kuid tihedatest ja peaasjalikult tööalastest kontaktidest saab küll. Kusjuures selles läbikäimises oli neid ühendavaks kindlaks lüliks Anton Hansen Tammsaare, kelle usaldusisikuks omakorda oli nüüd Bernhard Linde. Nii saabki rääkida teatud mõttes sõpruskonnast Bernhard Linde Tammsaare-Sibul-Linde, kus igaühel oli oma kindel roll. Kohtumispaigaks oli enamasti Sibula kabinet. Kindlasti ei olnud kellelgi selles kolmikus juhtrolli ja küllap ei püütudki seda saavutada. Olgu siinkohal ä ra toodud Linde kui kõrvaltvaataja pilk kirjaniku ja raamatukogujuhi suhetest: „Inimene, kellega A.H.T. oma Tallinnas elamise aastatel vägagi sageli kokku puutus ja ütlemata palju usalduslikku juttu vestis, oli kahtlemata ka Tallinna Keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul. Raske on mul väita, kas võiks A.H.T-d ja Aleksander Sibulat sõpradeks nimetada, arvestades mõlemate iseloomu tagasihoidlikkust ja kinnisust, aga kindel on, et A.H.T. igati ja täiesti Aleksander Sibulat usaldas, mida esimene mulle õigegi tihti ise kinnitas. Käies sageli keskraamatukogus raamatuid hankimas, sündis see neil puhkudel, kui juhataja Aleksander Sibul kohal oli, tema töökabinetis, kus olid käepärast kõik kataloogid ja muud