Tallinna Keskraamatukogu - Page 8

‹  › Ajast enne Tallinna Linna Maksuta Avalikku Raamatukogu ja Lugemistuba Kalju-Olev Veskimägi Laiemale kasutajaskonnale suunatud raamatukogude loomine algas 16. sajandil ja on seotud reformatsiooniga. Martin Lutheri kiri „Kõigi Saksamaa linnade raehärradele, et nad peavad rajama ning pidama kristlikke koole” (1524) taotles haridust kogu rahvale. Kirja raamatukogusid puudutavas lõigus soovis Luther, „...et ei säästetaks vaeva ega kulusid heade raamatukogude ja raamatumajade soetamiseks, eriti suurtes linnades, kus see on võimalik”. Lutheri üleskutsele vastasid raamatukogude loomisega algul linnad, siis kirikud. Vana-Liivimaa linnadest asus etteotsa kiiduväärselt Riia, kus raad asutas juba 1524. aastal raamatukogu kloostritelt ülevõetud raamatutest. Tollane Tallinn oli Riiaga peaaegu võrdne elanike arvult, ent mitte kultuurihuvidelt. Arvatavasti 1552. aastal Oleviste kiriku juures asutatud raamatukogu oli kirikuraamatukogu, mille elus oli mitu tõusu ja langust, peremehe- ja peavarjuvahetusi. 19. sajandil sai ta Tallinna kõige suuremaks kaalukamaks ja tema nüüdne asukoht on Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus. Arvestades tema iga ja praegustki kaalu, väärib ta põhjalikku ülevaadet. Et raamatukogu järele polnud vajadust, jäi ta juba 16. sajandi teisel poolel unarusse. Tõus tuli Rootsi ajal 17. sajandi keskel, kui Tallinn majanduslikult kosus, raad raha andes raamatukogu oma hoole alla võttis ja korra loomiseks vastava komisjoni moodustas. 1668. aastal oli selles raamatukogus 1300 teost, mida ei olnud vähe. Raamatukogu lugejateks olid pastorid, linnaametnikud ja gümnaasiumi professorid, sest 1631. aastal asutatud gümnaasiumi raamatukogu ei saanud kaua jalgu alla. Uus langus tuli Põhjasõjaga, mis lõi Tallinna majanduse ja kultuuri vähemalt pooleks sajandiks rööpast välja. 18. sajandil raamatukogu tõusumärke ei näita, raad raha ei anna ja Oleviste kiriku raamatukogu kasvas vaid annetuste toel, mis raamatukollektsiooni aina ebaühtlasemaks muutis. Tõus järgnes 1825. aastal. Tõsi, see oli väikese konksuga: siis asutas rühm Tallinna haritlasi (omaaegse terminiga „literaadid”) uue asutuse – Eestimaa Üldise Avaliku Raamatukogu1, millele Oleviste kiriku konvent kuus aastat hiljem Tallinna rae nõusolekul oma raamatukogu üle andis. Nüüd oli selles kahe peale kokku 6628 teost ligi 10 000 köitega, peavarjuks rae antud vaekoda Suurturul. Vaatamata ilusale nimele, mis eeldanuks prii ligipääsu, oli ta maksuline: lugemismaks aastas oli 5 assignaatrubla (umbes 1 rbl. 65 kop. hõbedas), lugejaid aga vähe, sest raamatud olid vanad, 17. ja 18. sajandi omad. Siiski on Eestimaa Avaliku Raamatukogu tegevuses 1830-ndail aastail näha tõusu, mida näitab töömahuka kataloogi koostamine. Ka muutus olu majanduslikult iva kindlamaks: üüriks ja küttekuluks lubas Eestimaa rüütelkond 75, linn 40 ja aadlike klubi 43 hõberubla aastas. Kuid just siis, kui vähemalt ruumide küsimus lahenes – need saadi Mustpeade majas – ja edasine olenes raamatukogust endast, tuli järsk käänak: raamatukogu läks 1842. aastal asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühingu valdusse. Iseenesest ei olnud asjaosalistele selles midagi üllatavat, sest ühingu asutasid needsamad, kes olid asutanud raamatukogugi. See pidi säilitama endise nime ja olema avatud endiselt „kogu lugevale publikule”. Viimane, lai lugejaskond, jäi siiski kõrvale, sest kirjanduse valikul jälgiti esmajoones ühingu teaduslikke vajadusi, mitte publiku omi. Lugejad jäidki kõrvale (1864. aastal anti välja vaid 140 raamatut). Eestimaa Avalik Raamatukogu oli kogu tsaariaja jooksul Tallinna kõige suurem (1905. aastal – 60 000 köidet), suurim ka Eesti ajal (1938. aastal – 90 900 köidet).2 Raamatukogu asus nüüd Toompeal provintsiaalmuuseumi majas, mis praegu kuulub Eesti Teaduste Akadeemiale. Teatud murrangut laiema kasutajaskonnaga raamatukogude rajamisel on näha 18. sajandil. Valgustusideede mõjul mindi protestantlikes maades vaimulikult lektüürilt üle ilmalikule ja 18. sajandit on nimetatud romaani-