Tallinna Keskraamatukogu - Page 79

‹ 79 › viibis. 7. veebruaril 1908. aastal dateeritud kirjas Lucie Martnale teatab ta, et läheb kevadel Tartust ära maale, ja et Tallinnas saab ta suvel õige sagedasti käima. Ning lisab ka põhjuse: „Ma tahan nimelt avalikku raamatukogu tarvitama hakata.”3 Haigestumine tuberkuloosi, sõit Kaukaasiasse ja Koitjärvel veedetud Esimese maailmasõja aastad viisid Tammsaare Tallinnast eemale. Keskraamatukogu tuli tema huviorbiiti uuesti alles pärast Eesti Vabariigi sündi ja raamatukogu kolimist Vene Seltskondliku Kogu endisesse hoonesse. Sellesse aega jääb tutvuse uuenemine Aleksander Sibulaga. A. Sibul ja A. H. Tammsaare tutvusid 1901. aastal Tartus Hugo Treffneri Eragümnaasiumis. Uuesti kohtas Aleksander Sibul A. H. Tammsaaret Tallinna Keskraamatukogus 1921. aasta jaanuaris. Kord lõunatunnil, kui A. Sibul laenutajat asendas, pöördus tema poole A. H. Tammsaare, kes soovis leida andmeid ühe teda huvitanud kirjaniku kohta. A. Sibul meenutab: „Ma andsin talle entsüklopeedia. Ta sellest ei leidnud seda kirjanikku, pakkusin talle teist entsüklopeediat, ta lõi käega. Võib-olla oli ta neid juba enne vaadanud. Tema jäi püsivaks raamatukogu kasutajaks.”4 Järjekindlaks muutusid Tammsaare käigud raamatukokku alates 1923. aastast, kui Keskraamatukogu alustas kojulaenutust ja ka Tammsaare end kojulaenajaks registreeris.5 Raamatukogus käimisest kujunes kirjanikule elu lõpuni kestnud traditsioon: viibides kesklinnas, astus ta võimaluse korral alati sisse ka A. Sibula kabinetti, „et vestelda, vahetada informatsiooni ja mõnikord ka nõu pidada,” nagu viimane meenutab.6 Need vestlused kestsid tundi poolteist või kauem. Vahel liitus kahe koolivennaga kolmaski treffnerist Bernhard Linde. A. Sibul kirjutab: „Harilikult oli Tammsaare ikka heatujuline ja reibas, kui ta mind külastas. On meelde jäänud kaks või kolm juhtumist, kus ta oli erutatud ja närviline. Nähtavasti oli rahavajadus teda sundinud loomingulist tööd katkestama või haiglasena kodunt välja tulema, et kasseerida Tallinna Keskraamatukogult maksujuhatuse põhjal mõnda võrdlemisi väikest summat. Keskraamatukogu sai „Noor-Eesti” kirjastuselt sellekohase kokkuleppe põhjal ilmunud raamatuid ja tasus nende eest tavaliselt kirjastuse maksujuhatuse järgi Tallinnas asuvaile kirjanikele. Üks neist oli ka Tammsaare. Neil kordadel, kui ta oli erutatud ja närviline, ei jäänud ta pikemalt peatuma. Tuli ta aga vestlema, siis oli harilikult reibas ja heas tujus. Ta võis küll vestl W6R