‹ 79 ›
viibis. 7. veebruaril 1908. aastal dateeritud kirjas Lucie
Martnale teatab ta, et läheb kevadel Tartust ära maale,
ja et Tallinnas saab ta suvel õige sagedasti käima. Ning
lisab ka põhjuse: „Ma tahan nimelt avalikku raamatukogu
tarvitama hakata.”3
Haigestumine tuberkuloosi, sõit Kaukaasiasse ja Koitjärvel veedetud Esimese maailmasõja aastad viisid Tammsaare Tallinnast eemale. Keskraamatukogu tuli tema
huviorbiiti uuesti alles pärast Eesti Vabariigi sündi ja raamatukogu kolimist Vene Seltskondliku Kogu endisesse
hoonesse. Sellesse aega jääb tutvuse uuenemine Aleksander Sibulaga.
A. Sibul ja A. H. Tammsaare tutvusid 1901. aastal
Tartus Hugo Treffneri Eragümnaasiumis. Uuesti kohtas
Aleksander Sibul A. H. Tammsaaret Tallinna Keskraamatukogus 1921. aasta jaanuaris. Kord lõunatunnil, kui
A. Sibul laenutajat asendas, pöördus tema poole A. H.
Tammsaare, kes soovis leida andmeid ühe teda huvitanud
kirjaniku kohta. A. Sibul meenutab: „Ma andsin talle entsüklopeedia. Ta sellest ei leidnud seda kirjanikku, pakkusin talle teist entsüklopeediat, ta lõi käega. Võib-olla oli ta
neid juba enne vaadanud. Tema jäi püsivaks raamatukogu
kasutajaks.”4
Järjekindlaks muutusid Tammsaare käigud raamatukokku alates 1923. aastast, kui Keskraamatukogu alustas kojulaenutust ja ka Tammsaare end kojulaenajaks
registreeris.5
Raamatukogus käimisest kujunes kirjanikule elu lõpuni kestnud traditsioon: viibides kesklinnas, astus ta võimaluse korral alati sisse ka A. Sibula kabinetti, „et vestelda, vahetada informatsiooni ja mõnikord ka nõu pidada,”
nagu viimane meenutab.6 Need vestlused kestsid tundi
poolteist või kauem. Vahel liitus kahe koolivennaga kolmaski treffnerist Bernhard Linde.
A. Sibul kirjutab: „Harilikult oli Tammsaare ikka heatujuline ja reibas, kui ta mind külastas. On meelde jäänud
kaks või kolm juhtumist, kus ta oli erutatud ja närviline.
Nähtavasti oli rahavajadus teda sundinud loomingulist
tööd katkestama või haiglasena kodunt välja tulema, et
kasseerida Tallinna Keskraamatukogult maksujuhatuse
põhjal mõnda võrdlemisi väikest summat. Keskraamatukogu sai „Noor-Eesti” kirjastuselt sellekohase kokkuleppe põhjal ilmunud raamatuid ja tasus nende eest tavaliselt kirjastuse maksujuhatuse järgi Tallinnas asuvaile
kirjanikele. Üks neist oli ka Tammsaare. Neil kordadel,
kui ta oli erutatud ja närviline, ei jäänud ta pikemalt peatuma. Tuli ta aga vestlema, siis oli harilikult reibas ja heas
tujus. Ta võis küll vestl W6R