‹ 78 ›
A. H. Tammsaare, A. Sibul ja Tallinna Keskraamatukogu
Livia Viitol
Kirjandusloos on palju kõneldud Eesti suurimast kirjandusklassikust A. H. Tammsaarest kui Tallinna Keskraamatukogu alalisest külastajast 1921–1940. Tallinna Keskraamatukogus, toonase nimega Tallinna Linna Maksuta
Avalikus Raamatukogus-Lugemistoas, käis Tammsaare
aga juba siis, kui raamatukogu asus Nunne tänaval. Uuest
raamatukogust huvitus ta kohe pärast selle avamist, kuid
sellest, kas ta jõudis sinna kohe raamatukogu avamise järel
1907. aasta sügisel või alles 1908. aasta suvel, võime leida vaid vihjeid kirjaniku kaasaegsete mälestustest ja tema
kirjutatud kirjadest.
Küsimusele, miks selle teadasaamine meile nüüd, saja
aasta möödudes oluline tundub, annab vastuse A. H.
Tammsaare kohene innustumine uuest raamatukogust,
raamatukogu kui ajaveetmise vormi „soe” soovitamine
oma sõpradele ning „oma” raamatukogule truuks jäämine
elu lõpuni.
Toonase inimese teadvusele oli uuel raamatukogul hoopis teistsugune tähendus, kui täna arvata võib. Tammsaare suhtus raamatukogus käimisse hardamalt kui kirikus
käimisse. 1905. aasta revolutsiooni järgsest ajast sai uute
raamatukogude avamise aeg: ajavahemikus 1906–1915
asutati Eestis 337 uut raamatukogu. Toonane „moodne”
inimene oli esmajoones raamatut lugev ning raamatukogus käiv inimene.
1907. aastal töötas Tammsaare Tallinnas ajalehe „Sõnumed” juures. See „Teataja” kinnipaneku järel ilmumist
alustanud väljaanne suleti juba juuni lõpul. Et kirjaniku sõbraks oli Mihkel Martna poeg Hans Martna, oli
Tammsaare tihti ka Martnate perekonnal külas. Nii
süvenes tutvus Hans Martna õdede Lucie ja Franziscaga.
Kui Tallinna Linna Maksuta Avalik Raamatukogu 1907.
aasta 14. oktoobril (vana kalendri järgi) avati, oli A. H.
Tammsaare aga juba Tartus, valmistudes Tartu ülikooli
immatrikuleerimiseks vajalikuks ladina keele eksamiks.
Tallinna jäänud sõpradega pidas ta kirjavahetust.
Uus raamatukogu pidi aga olema äratanud tema huvi
isegi Tartus viibides. Oma mälestustes A. H. Tammsaarest
A. H. Tammsaare
meenutab Franzisca Dabkowska (Martna), kuidas Tammsaare soovitas tal hakata uue raamatukogu lugejaks: „Et
mul rohkem aega oli, hakkasin tema nõuandmisel uues
linnaraamatukogus lugemas käima – iga päev mõne tunni. Raamatutest oli ennegi juttu olnud. Vahel kasutati ka
minu isa raamatukogu.”1
Võimalus uue raamatukogu külastamiseks oli Tammsaarel 1907. aasta oktoobri lõpul, novembri algul, siis
arutati Tallinna Karskuskuratooriumis mitmel õhtul
kirjaniku äsjailmunud „Raha-auku”. Arutelu kirjeldustest
kirjas Lucie Martnale jääb mulje, et kohal oli ka autor ise.2
Kuid kui mitte 1907. aasta sügisel, siis järgmine võimalus
uue raamatukoguga tutvust teha avanes Tammsaarel
pärast ladina keele eksami sooritamist, kui ta teel Koitjärvele venna juurde mõned päevad enne jõule Tallinnas