‹ 76 ›
Mälestuspudemeid Tammsaarest
Mall Jürma
Sellest on möödunud palju aastaid, mil kohtasin Tammsaaret oma töökohas vähimalt kord nädalas. Töötasin
Tallinna Linna Keskraamatukogus 16 aastat vanemraamatukoguhoidjana. Kirjanik külastas sageli raamatukogu juhatajat Aleksander Sibulat, kellega olid omal ajal
koolikaaslased Treffneri gümnaasiumis. Ka oli sagedane raamatukogu külastaja nende koolikaaslane ja sõber
Noor-Eesti aegadest, literaat Bernhard Linde. Juhataja ja
minu töötoad olid kõrvuti ja kui nimetatud kolm sõpra
olid koos, kostis juhataja kabinetist alati lõbusat naeru.
Kuna juhataja külastajad läksid läbi minu töötoa, tekkis
mul ka sageli huvitavaid vestlusi meie vaimutegelastega.
Tammsaarest on üldiselt teada, et ta ei armastanud suurt
seltskonda: aktusi, üritusi ega kogunemisi. Ainsad perekonnad peale Sibula, kellega ta läbi käis, olid jurist Eliaser
ja loomaarst Arras. Vähemas seltskonnas oli aga kirjanik
elav vestleja ja elas kõigega kaasa. Ajal, mil teda mäletan,
kandis ta halli kalasabamustrilist mantlit ja sama värvi
sonimütsi ning ikka ka nahast, lukuga kandekotti. Räägiti, et ta teeb turul sisseoste, kuid külastab turgu ka sellepärast, et seal kuuleb elavat rahvakeelt. Raamatukogu külastades peatus kirjanik ka igakord minu töölaua juures,
et tutvuda raamatukogusse soetatud uudisteostega.
Kord silmas ta seal ühe vene naisõpetlase uurimust Anatole France’i kohta. Lehitses seda veidi ja ütles üleolevalt:
„Naised lõigaku endal enne emakoda välja, kui hakkavad
selliseid asju kirjutama.”
See lõi minu tummaks. Olin juba korra varemgi kogenud, et meie arenenumad vaimutegelased võivad olla
sellised meesšovinistid. Kord argumenteerisin millegi üle
Ernst Särgavaga tema kodus Kose-Varsaallikal. Viibisin
seal sageli nädalalõppudel, kuna kirjaniku tütar oli minu
klassiõde Lenderi gümnaasiumist ja kuulus ka minu lähedaste sõprade gruppi. Mäletan, et Särgava ütles mulle
tolle väikese vaidluse puhul, et peaksin enne palju putru
sööma, kui temaga vaidlema lähen. Küsisin selle peale
nipsakalt: „Ja teie kirjutasite „Elsa”?” Sellega asi jäi. Ma ei
ole feminist ega mingi naisõiguslane. Ei ole seda tänaseni. Kuid sellistel puhkudel olen küll olnud üllatunud. Nii
ka Tammsaare hinnangu puhul ühele naisautorile. /.../
Mäletan elavalt üht juhtumit, mis iseloomustab Tammsaare omapärast karakterit. Ta oli lubanud oma sõbrale
A. Sibulale, et tuleb kõnelema Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu järjekordsele kultuuriõhtule välismaade kirjastusoludest. Oli just lugenud üht sellekohast saksakeelset
raamatut. Valmistasime minu ja juhataja töötubades
kaunilt ja maitsvalt kaetud teelauad ja ootasime õhinal
Tammsaare tulekut. Keegi polnud teda varem kõnelemas
kuulnud. Tammsaare saabus. Kuid varsti selgus, et ta ei
kõnele lubatud teemal. Väites isegi, nagu poleks ta seda
lubanudki. Olukord oli piinlik. Kuid teelauas istudes läks
jutt kuidagi Kaukaasiale. Tammsaare sattus vaimustusse ja võttis järsku uue jutulõnga üles ning jutustas meile
huvitavaid lugusid Kaukaasias veedetud aastaist, millest
hiljuti võisime lugeda üksikasjalisemalt „Vaba Eesti Sõnas” ajakirjanik Voldemar Kurese sulest.
Tuli baasideajastu ja Teine maailmasõda. Tammsaare elas kõigega elavalt kaasa. Raamatukogu külastades
arutles ta ka minuga pingsat olukorda ning tähendas ühel
korral, et ta tahaks ülekõige näha, mis saab Stalinist ja
Hitlerist. Kindlasti nägi ta vaimus ette mõlema hävimist
ning eeldas sellest paremat tulevikku Eestile. Õnneks ei
näinud ta meie rahva hävitamist ja ränki kannatusi, mis
Nõukogude okupatsioon meie maale tõi. Ta varises ootamatult oma töölaua ääres kokku 1. märtsil 1940.
Tammsaare surma esimesel aastapäeval mälestas kogu
Eesti oma armastatud proosameistrit sügavas leinas. Koos
ühe sõbrast kolleegiga korraldasime sel puhul keskraamatukogu suures lugemissaalis tähelepandava kirjandusliku näituse. Katsime väljapanekute lauad eestimustriliste kootud vaipadega ning asetasime laudadele väikestes
vaasides sinililled. Linnaaednikult härra Lepalt tellisime
loorberipuud. Minu kolleeg koostas seks puhuks bibliograafia Tammsaare töödest ja tema kohta käivast kirjandusest ja artiklitest, mille paigutasime raamatute keskele
koos avatud ajakirjadega, mis sisaldasid kirjutisi Tammsaarest ja ka ülesvõtteid. Panime sellesse näitusse raskeil
aegadel kogu oma armastuse meie kirjanduse ja ühe selle