Tallinna Keskraamatukogu | Page 76

‹ 76 › Mälestuspudemeid Tammsaarest Mall Jürma Sellest on möödunud palju aastaid, mil kohtasin Tammsaaret oma töökohas vähimalt kord nädalas. Töötasin Tallinna Linna Keskraamatukogus 16 aastat vanemraamatukoguhoidjana. Kirjanik külastas sageli raamatukogu juhatajat Aleksander Sibulat, kellega olid omal ajal koolikaaslased Treffneri gümnaasiumis. Ka oli sagedane raamatukogu külastaja nende koolikaaslane ja sõber Noor-Eesti aegadest, literaat Bernhard Linde. Juhataja ja minu töötoad olid kõrvuti ja kui nimetatud kolm sõpra olid koos, kostis juhataja kabinetist alati lõbusat naeru. Kuna juhataja külastajad läksid läbi minu töötoa, tekkis mul ka sageli huvitavaid vestlusi meie vaimutegelastega. Tammsaarest on üldiselt teada, et ta ei armastanud suurt seltskonda: aktusi, üritusi ega kogunemisi. Ainsad perekonnad peale Sibula, kellega ta läbi käis, olid jurist Eliaser ja loomaarst Arras. Vähemas seltskonnas oli aga kirjanik elav vestleja ja elas kõigega kaasa. Ajal, mil teda mäletan, kandis ta halli kalasabamustrilist mantlit ja sama värvi sonimütsi ning ikka ka nahast, lukuga kandekotti. Räägiti, et ta teeb turul sisseoste, kuid külastab turgu ka sellepärast, et seal kuuleb elavat rahvakeelt. Raamatukogu külastades peatus kirjanik ka igakord minu töölaua juures, et tutvuda raamatukogusse soetatud uudisteostega. Kord silmas ta seal ühe vene naisõpetlase uurimust Anatole France’i kohta. Lehitses seda veidi ja ütles üleolevalt: „Naised lõigaku endal enne emakoda välja, kui hakkavad selliseid asju kirjutama.” See lõi minu tummaks. Olin juba korra varemgi kogenud, et meie arenenumad vaimutegelased võivad olla sellised meesšovinistid. Kord argumenteerisin millegi üle Ernst Särgavaga tema kodus Kose-Varsaallikal. Viibisin seal sageli nädalalõppudel, kuna kirjaniku tütar oli minu klassiõde Lenderi gümnaasiumist ja kuulus ka minu lähedaste sõprade gruppi. Mäletan, et Särgava ütles mulle tolle väikese vaidluse puhul, et peaksin enne palju putru sööma, kui temaga vaidlema lähen. Küsisin selle peale nipsakalt: „Ja teie kirjutasite „Elsa”?” Sellega asi jäi. Ma ei ole feminist ega mingi naisõiguslane. Ei ole seda tänaseni. Kuid sellistel puhkudel olen küll olnud üllatunud. Nii ka Tammsaare hinnangu puhul ühele naisautorile. /.../ Mäletan elavalt üht juhtumit, mis iseloomustab Tammsaare omapärast karakterit. Ta oli lubanud oma sõbrale A. Sibulale, et tuleb kõnelema Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu järjekordsele kultuuriõhtule välismaade kirjastusoludest. Oli just lugenud üht sellekohast saksakeelset raamatut. Valmistasime minu ja juhataja töötubades kaunilt ja maitsvalt kaetud teelauad ja ootasime õhinal Tammsaare tulekut. Keegi polnud teda varem kõnelemas kuulnud. Tammsaare saabus. Kuid varsti selgus, et ta ei kõnele lubatud teemal. Väites isegi, nagu poleks ta seda lubanudki. Olukord oli piinlik. Kuid teelauas istudes läks jutt kuidagi Kaukaasiale. Tammsaare sattus vaimustusse ja võttis järsku uue jutulõnga üles ning jutustas meile huvitavaid lugusid Kaukaasias veedetud aastaist, millest hiljuti võisime lugeda üksikasjalisemalt „Vaba Eesti Sõnas” ajakirjanik Voldemar Kurese sulest. Tuli baasideajastu ja Teine maailmasõda. Tammsaare elas kõigega elavalt kaasa. Raamatukogu külastades arutles ta ka minuga pingsat olukorda ning tähendas ühel korral, et ta tahaks ülekõige näha, mis saab Stalinist ja Hitlerist. Kindlasti nägi ta vaimus ette mõlema hävimist ning eeldas sellest paremat tulevikku Eestile. Õnneks ei näinud ta meie rahva hävitamist ja ränki kannatusi, mis Nõukogude okupatsioon meie maale tõi. Ta varises ootamatult oma töölaua ääres kokku 1. märtsil 1940. Tammsaare surma esimesel aastapäeval mälestas kogu Eesti oma armastatud proosameistrit sügavas leinas. Koos ühe sõbrast kolleegiga korraldasime sel puhul keskraamatukogu suures lugemissaalis tähelepandava kirjandusliku näituse. Katsime väljapanekute lauad eestimustriliste kootud vaipadega ning asetasime laudadele väikestes vaasides sinililled. Linnaaednikult härra Lepalt tellisime loorberipuud. Minu kolleeg koostas seks puhuks bibliograafia Tammsaare töödest ja tema kohta käivast kirjandusest ja artiklitest, mille paigutasime raamatute keskele koos avatud ajakirjadega, mis sisaldasid kirjutisi Tammsaarest ja ka ülesvõtteid. Panime sellesse näitusse raskeil aegadel kogu oma armastuse meie kirjanduse ja ühe selle