‹ 73 ›
jandus. Ta on püüdnud mõistetavaks teha naise hingeelu
omapära Sigrid Undseti, Leida Tigase, Marta Sillaotsa
ja Selma Lagerlöfi, paguluses Helmi Mäelo, Ella Ilbaku,
Salme Ekbaumi, Magda Pihla, Asta Willmanni loomingus.
Võimuvahetusega 1940. aastal sai Mall Jürma tunda
nõukogulikku raamatukogude ümberlülitamist uutele nõudmistele. Elavad on 1956 avaldatud meenutused,
millest kolleegid kodumaal võisid ainult omavahel kitsas
ringis rääkida, kui sedagi. „Kirjanduslike näituste korraldamise komisjoni vastu ei olnud raamatukogu juhtival
personalil mõistagi midagi, kuna pean möönma, et olime
tol ajal täiesti võhikud kommunistliku propagandasüsteemi võtete suhtes ega mõistnud kirjanduse mõistelegi
anda seda kõrvalmaitset, mis talle hiljem seoses näituste
korraldamisega juurde tekkis.”7 Näitusi tuli hakata üles
panema oktoobrimässu aastapäevaks ja Lenini surma- või
sünnipäevaks. Eesti kultuuri tähtpäevi tähistavate rahvuslike üritustega tekkis pidevalt raskusi, sest neid tehti
südamega ja politrukid leidsid seal alati poliitilisi möödalaskmisi, kuna ei järgitud nõukogude kultuuripoliitikat,
mille järgi „iga rahvaraamatukogu pidi olema riiklik kommunismi propaganda organ ja iga raamatukoguhoidja
bolševistliku kultuuri propagandist ja agitaator”.
Kõige tõsisemaks aktsiooniks eesti kultuuri vastu oli
raamatute hävitamine. Kogu esimese nõukogude okupatsiooniaja koostati ja saadeti raamatukogudele keelatud
raamatute nimestikke, mille põhjal tuli väärtkirjandust ja
teatmeteoseid hävitada. Tallinna Keskraamatukogus õnnestus keelatud raamatuid raamatukogu keldrisse „unustada” ja Saksa okupatsiooni ajal toodi need jälle lugejate
kätte.
Algupärast ilukirjandust peaaegu ei ilmunud, see-eest
hakka 6