Tallinna Keskraamatukogu - Page 73

‹ 73 › jandus. Ta on püüdnud mõistetavaks teha naise hingeelu omapära Sigrid Undseti, Leida Tigase, Marta Sillaotsa ja Selma Lagerlöfi, paguluses Helmi Mäelo, Ella Ilbaku, Salme Ekbaumi, Magda Pihla, Asta Willmanni loomingus. Võimuvahetusega 1940. aastal sai Mall Jürma tunda nõukogulikku raamatukogude ümberlülitamist uutele nõudmistele. Elavad on 1956 avaldatud meenutused, millest kolleegid kodumaal võisid ainult omavahel kitsas ringis rääkida, kui sedagi. „Kirjanduslike näituste korraldamise komisjoni vastu ei olnud raamatukogu juhtival personalil mõistagi midagi, kuna pean möönma, et olime tol ajal täiesti võhikud kommunistliku propagandasüsteemi võtete suhtes ega mõistnud kirjanduse mõistelegi anda seda kõrvalmaitset, mis talle hiljem seoses näituste korraldamisega juurde tekkis.”7 Näitusi tuli hakata üles panema oktoobrimässu aastapäevaks ja Lenini surma- või sünnipäevaks. Eesti kultuuri tähtpäevi tähistavate rahvuslike üritustega tekkis pidevalt raskusi, sest neid tehti südamega ja politrukid leidsid seal alati poliitilisi möödalaskmisi, kuna ei järgitud nõukogude kultuuripoliitikat, mille järgi „iga rahvaraamatukogu pidi olema riiklik kommunismi propaganda organ ja iga raamatukoguhoidja bolševistliku kultuuri propagandist ja agitaator”. Kõige tõsisemaks aktsiooniks eesti kultuuri vastu oli raamatute hävitamine. Kogu esimese nõukogude okupatsiooniaja koostati ja saadeti raamatukogudele keelatud raamatute nimestikke, mille põhjal tuli väärtkirjandust ja teatmeteoseid hävitada. Tallinna Keskraamatukogus õnnestus keelatud raamatuid raamatukogu keldrisse „unustada” ja Saksa okupatsiooni ajal toodi need jälle lugejate kätte. Algupärast ilukirjandust peaaegu ei ilmunud, see-eest hakka 6