‹ 72 ›
hilisemas kirjavahetuses temaga, kui viimane oli juba paguluses ja elas USA-s. Mall Jürma mälestused on samuti
positiivsed. Oma kirjas A. Sibulale 27. veebruaril 1981
toob ta esile: „Meie tööst meile armsas raamatukogus on
mul muidugi head mälestused. Nüüd tagantjärele mõteldes ja ka varem olen leidnud, et Teie valik väliskirjandusest (inglise, saksa, prantsuse) oli väga hea ja ma olin maailmakirjandusega hästi kontaktis, sest lugesime mehega
kõiki uudisteoseid, kui nad olid uued ja puhtad. Nüüd
loen peamiselt väliseesti kirjandust, osalt huvi, osalt vajaduse pärast, et neid retsenseerida. Meie raamatukogu
oli väliskirjanduse poolest aktuaalne ja andis hea ülevaate
läänes ilmuvaist raamatuist ja seda tänu Teile, kes Te tegite valiku ajakirjade kriitika järgi.”
Innuga lõi Mall Jürma kaasa Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu tegevuses, olles ühingu sekretär. Ta osales 1935.
aastal Tallinnas toimunud II Balti raamatukoguhoidjate
kongressil, samuti 1939 üleriigilise raamatukoguhoidjate
kongressi korraldustöös.
1935. aastast kehtis Eestis raamatukoguhoidjate kutselise ettevalmistamise nõue. Suuremates linnades nõuti
avalike raamatukogude juhatajatelt ja teenistujatelt I järgu, väiksemates keskustes II järgu kutset. I järk tähendas
ülikooli- või pikema töökogemuse puhul vähemalt gümnaasiumiharidust. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing
koos omavalitsuste ja Haridusministeeriumiga korraldas
raamatukoguhoidjatele igal aastal kursusi, mis lõppesid
kutseeksamiga. Mall Jürma oli Aleksander Sibula, Friedrich Puksoo, Helene Johani ja Linda Ploompuu kõrval
kursustel üks sagedasemaid lektoreid.4 1935 omandas
Mall Jürma ise esimese järgu raamatukoguhoidja kutse.
Eesti Vabariigi lõpul, 1939 hinnati Mall Jürma teeneid
Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgiga.
Tema sulest on ajakirjas „Raamatukogu” kolmekümnendate aastate algusest ilmunud iga-aastased ülevaated
Eesti Raamatu Ühingu (ERÜ) tegevusest, raamatukogupäevadest, Balti ja Eesti raamatukoguhoidjate kongressidest, kursustest ja stažeerimistest välismaal, samuti välismaa raamatukogude tegevusest. Enamikust üritustest
võttis ta osa, esinedes ka ettekannetega.
1936 sai Mall Jürma ERÜ stipendiaadina võimaluse
külastada Tšehhoslovakkia raamatukogusid ja selle tulemusena ilmus ülevaade riigi raamatukogunduse arengust
ajakirjas „Raamatukogu”. Mall Jürma arutleb raamatukogude alusküsimuse – komplekteerimise üle artiklis „Põ-
himõtteid kirjanduse soetamisel raamatukogudesse”5.
Esitatud mõtted on tänapäevased nüüdki, räägitakse
raamatute valikust sõltuvalt raamatukogu tüübist, eesmärgist, lugejaskonnast ja olemasolevast rahast. Valikut
tehes kasutab raamatukoguhoidja abivahenditena soovitusnimestikke ja rahvusbibliograafia väljaandeid. Raamatukoguhoidja peab tundma suuremate maade kirjastusi,
suutma valida raamatukogudele väärtkirjandust.
Kümmekonna aasta jooksul avaldas Mall Jürma ajakirjanduses ligi 30 raamatukogundust käsitlevat artiklit,
olles ala üks viljakamaid autoreid.
Sama oluline oli tegevus kirjanduse tutvustamisel.
Alates 1930. aastast oli ta pidev autor „Tallinna Keskraamatukogu Teadetes”, avaldades soovituslikke ülevaateid
uuemast skandinaavia, saksa ja inglise ilukirjandusest.
Nii „Teadetes” kui ka ajakirjas „Raamatukogu” oli ta ka
toimetuse liige. 1930-ndate aastate algul tegi Mall Jürma kaastööd ajalehele „Vaba Maa”, kus kirjanduslike ja
naisteemaliste kirjutiste kõrval tõlkis peamiselt poliitilisi
artikleid ingliskeelsetest ajalehtedest. 1935. aastast hakkas ilmuma kirjanduskriitika, esialgu ajalehes „Uus Eesti”,
kus kirjanduslehekülje toimetajad olid Henrik Visnapuu
ja Mait Metsanurk.
Alates „Varamu” esimesest numbrist oli Mall Jürma ajakirja pidev kirjandusarvustaja, jätkates samal ajal tegevust
„Uue Eesti” juures. „Varamus” avaldas ta esseid ja pikemate kunstiartiklite tõlkeid, „Eesti Kirjanduses” raamatuülevaateid. Kirjanduslikke ettekandeid sai kuulata raadios,
Tallinna Naisklubis ja Akadeemiliste Naiste Ühingus,
mille juhataja ta lühemat aega oli. Need esinemised andsid võimaluse suhelda sel ajal Eesti poliitikas ja kultuuris
mõjukate isikute Linda Eenpalu, Aino Kallase, Mari Raamoti, Aino Tamme, Johanna Pätsiga. Oma põnevaimaks
esinemiseks peab ta Lydia Koidula 100. sünniaastapäevale pühendatud aktusekõnet Estonia kontserdisaalis, kus
tuli üles astuda koos näitleja Liina Reimaniga.6 Tookordne kõne on ilmunud paguluses ajakirjas „Kauge Kodu”
1946. aastal, mil tähistati Koidula 60. surma-aastapäeva.
Alates oktoobrist 1943 kuni põgenemiseni 1944 tuli pidada „Ajakiri Naisele” vastutava toimetaja ametit.
Kümmekonna aasta jooksul, mil Mall Jürma kodumaa
kirjanduselus kriitikuna innukalt kaasa lõi, ilmus tema
sulest üle poolesaja artikli. Väliskirjandusest kuulus
sümpaatia inglise kirjandusele, mis tundus olevat kõige
südamelähedasem, kuid kõrvale ei jäänud ka eesti ilukir-