Tallinna Keskraamatukogu - Page 7

‹  › Toimetaja saatesõna Raamatukogu ajaloos on alati keskmes kolm peategelast: raamat, lugeja ja raamatukoguhoidja – toosama raamatumaailma korras hoidev truu ja täpne ajavalvur, sidepidaja lugejate, kirjanike, raamatute, aegade ning põlvkondade vahel. Just nende, end raamatukogule pühendanud inimeste pärast on Tallinna Keskraamatukogu ajalooraamatu lehekülgedel nii rohkearvuliselt intervjuusid ja mälestusi, milles iga jutustaja kõneleb oma lugu, kuid mis nähtamatut vestlusringi moodustades üksteist täiendavad ja kõnetavad. Sada aastat ajalugu on pikk aeg. Sellesse mahub nii tõusu- kui ka mõõnaaegu. Raamatukogu sünnipäeva puhul tuletagem aga kõigepealt meelde algust. Seda, kui tähtis oli üha enam linnastuvale eestlasele tegelikult uue sajandi algul Tallinna Avaliku Maksuta Raamatukogu-Lugemistoa avamine. Meenutada tasub sedagi, et sada aastat tagasi Nunne ja Laia tänava nurgal Balti vaksalisse viiva tee äärde loodud avalik ja maksuta raamatukogu tähendas toonases ajas ka üha enam kasvavat nõudlust eestikeelse kirjasõna järele. Raamatukogu algusaega tuntakse ajaloos kui suurte ühiskondlik-poliitiliste muutuste ja teadusavastuste aega. Seesama uus aeg sünnitas uue inimtüübi, keda iseloomustas kõrgenenud huvi uute teadmiste vastu. Toonase Eesti elu edasiviija oli kooliõpetaja, kelle tahtekindlusest ja julgusest sõltus eestikeelse linnaruumi kujundamine ja areng. Kooliõpetajate teotahtelisus „maksis“ 1904. aastal valimised võitnud 38 eestlasest ja 5 venelasest koosnevas linnavalitsuseski: kui mitte mujal, siis rahvaraamatukogus oli nüüdsest võimalik anda eesti keelele saksa ja vene keelega võrdsed õigused. Olgu lisatud, et ametilt kooliõpetajad olid nii Tallinna Linna Maksuta Avaliku Lugemistoa-Raamatukogu asutamise tegelik elluviija linnavolinik Juhan Umblia, 1905. aastal linnavalitsust ajakirjanduses raamatukogu avamisele üles kutsunud Nikolai Kann kui ka raamatukogu rajamise juures seisnud keelemees, hilisem Tartu Ülikooli professor Johannes Voldemar Veski. Õpetajad olid ka raamatukogu esimesed juhatajad Hendrik Mikkor ja Anton Schmidt. Ka 1921. aastal Tallinna Keskraamatukogu direktoriks saanud Aleksander Sibul (1884–1981) oli enne raamatukogutööle asumist leiba teeninud koduõpetajana, õpetajana viis ta aastakümneid läbi Eesti raamatukoguhoidjate harimiseks organiseeritud kursusi. Tema teened raamatukoguhoidjate koolitamisel ja Eesti raamatukogunduse arendamisel väärivad kuni tänaseni tunnustust: Aleksander Sibulast kõneldakse kui euroopaliku linnaraamatukogu loojast ja Keskraamatukogu vaimse dimensiooni kujundajast. Ajast läbitulek on olnud ime, ütleb selle raamatu veergudel oma mälestustele joont alla tõmmates nõukogude aja raskused üle elanud elupõline raamatukogutöötaja. Seesama ajast läbituleku ime on saatnud Tallinna Keskraamatukogu ka kõige keerulisematel aegadel. Hoolimata raamatukogu ideoloogia- ja propagandaasutuseks kujundamise sihikule võtnud sõjajärgsete aastate ametnike pingutusest, sai Tallinna Keskraamatukogu tänu toonastele kultuuriringidele ja nende juhtidele juba 1960-ndate aastate alguses rahvuskultuurilise järjepidevuse edasiviija maine. Puupüsti täis saalidele peetud uue eesti kirjanduse arutelud, eksliibrisekogujate korraldatud näitused ning eestikeelse raamatu jõudmine laia maailma tänu eksliibrisekunstnike ja -kogujate entusiasmile, niisamuti koduuurijate kultuuriloolised retked mööda Eestimaad andsid toonases ajas usku ja lootust neile, kellele oli tähtis eesti kultuuri tulevik. Ent Tallinna Keskraamatukogul on täita olnud veel üks ajalooline roll: kirjandusloolise protomaastiku oma, mis seotud kirjanik A. H. Tammsaare ja tema legendaarsete käikudega Tallinna Keskraamatukokku. Lisaks sellele, et raamatukogu tähendas võimalust laenata ja lugeda uudiskirjandust ning pidada vestlusi hea sõbra Aleksander Sibulaga, oli Tallinna Keskraamatukogul A. H. Tammsaare jaoks väga kindel „demokraatlik” tähendus: raamatukogus puutus kirjanik ja lugeja Tammsaare kokku rahvaga, kellele ta kirjutas. Küllap on raamatukogu „aegruumis” siiamaani alles midagi A. H. Tammsaarest ja tema käikudest Tallinna Keskraamatukokku, mis paneb tänaseidki lugejaid mõtlema ajaloo, inimeste, mälestuste ja mälestuste mälestuste üle. Livia Viitol