Tallinna Keskraamatukogu - Page 68

‹ 68 › Aleksander Sibul kultuuritegelasena* Marje Aasmets Aleksander Sibul (1884–1981) juhatas 1921–1950 Tallinna Keskraamatukogu ja oli ühtlasi 1923–1940 (vaheajaga) ERÜ juhatuse esimees. Tema tegevuse ulatus ja sisurikkus on ilmne ning leidnud tunnustust. Raamatukogu on läbi aegade olnud oluline kultuuritegur. Tema tähtsus üldises kultuuripildis ja -protsessis on aga sageli jäänud varju ega ole seda endale teadvustanud ning vääriliselt hinnanud erialainimesed isegi. Raamatukogu kui mitmesuguseid kultuurivarasid koguv, säilitav ja vahendav asutus on unikaalne nähtus. Ta pole asendatav. Aga selliseks asutuseks kujuneb raamatukogu siiski vaid teatud professionaalse koosluse pingelise töö tulemusel. Eri aegadel on erinevatel raamatukogudel suurem või väiksem tähendus oma ümbruskonnale ja mõne sees ning ümber kujuneb eriline vaimne õhkkond, mis soodustab kultuuriloomet. Üks niisugune raamatukogu oli Eesti Vabariigi suurim avalik raamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, eriti 1930-ndail aastail. A. Sibula tegevust eesti raamatukogunduse arendamisel ja TKR-i kujundamisel on trükisõnas mitmeti tutvustatud, kuid on ka olulisi aspekte, mis veel uurimata.1 Mõnele neist juhingi allpool tähelepanu. A. Sibula igapäevane töö oli sellise kvaliteediga, millist nimetatakse sihipäraseks kultuuritööks. Kuigi see oli tema igapäevatöö, polnud see ometi midagi halli, argist ega rutiinset. Raske on hõlmata kõike seda, mida A. Sibul tegi kirjanduse valikul ja hankimisel. See tähendas pidevat tööd bibliograafiaväljaannete ja kirjastuskataloogidega, igapäevaseid käike raamatukauplustesse ja väsimatut trükisõna analüüsi. Tulemuseks oli hästikomplekteeritud rikkalik kogu, mille tasemest võime praegu saada ettekujutuse küll vaid TKR omaaegseid trükikatalooge sirvides (1924–1938, 9 köidet). Raamatukogu kasutamine oli eriti 1930-ndail aastail väga elav. Keskmiselt loeti iga kogus olevat raamatut 6–7 korda aastas. 1933/34. aastal koguni 9 korda, kuigi fondis oli siis pisut üle 80 000 köite.2 Keskraamatukogu kõrval sai hoogu haruraamatuko* Ilmunud ajakirjas „Raamatukogu” 1994, nr. 6. gude tegevus eri linnaosades, mis kujunesid kohalikeks kultuurikeskusteks.3 Tabava hinnangu TKR-i sisulisele koostisele annab juba pärast pikki pagulusaastaid A. Sibula kauaaegne kaastöötaja, hiljem tuntud kirjanduskriitik Mall Jürma: „Nüüd tagantjärele mõeldes ja ka varem olen leidnud, et Teie valik väliskirjandusest (inglise, saksa, prantsuse) oli väga hea ja ma olin maailmakirjandusega hästi kontaktis /.../ Meie raamatukogu oli väliskirjanduse poolest aktuaalne ja andis hea ülevaate läänes ilmuvaist raamatuist ja seda tänu Teile, kes Teie tegite valiku ajakirjade kriitika järgi.”4 Kõnekad on kaasaegsete hinnangud A. Sibula tegevusele. Väike väljavõte tema 50. juubeli puhul ilmunud kirjutisest: „Keskraamatukogu ja 4 haruraamatukogu sisemine korraldus, laadilt nii lähedane paremate välismaa avalike raamatukogude eeskujudele, on tervikuna praeguse juhataja teene, kelle algatusel on tekkinud keskraamatukogu juures eeskujulik ajalehesaal, käsiraamatukogu, noorteosakond ja laenutus- ning lugemissaalid.”5 Paar aastat hiljem, tema 15 aasta tööjuubeli puhul, märgitakse: „Vabaharidustöö tegelased tunnevad A. Sibulat ka väljaspool Tallinna Keskraamatukogu kui oma tunnustusväärseimat kaasvõitlejat ja eriti kui parimat rahvaraamatukogude-asjanduse tundjat Eestis. Suur osa meie rahvaraamatukogude juhtidest on A. Sibula õpilased, saanud oma erihariduse neilt rohkearvulisilt raamatukogunduse kursusilt, mille juhatajaks või lektoriks on olnud A. Sibul.”6 Tõepoolest, raamatukoguhoidjate kursuste organiseerimisel ja neile õpetuse andmisel oli A. Sibula panus märkimisväärselt suurem kui teistel tollastel raamatukogutegelastel. Praeguste andmete kohaselt oli A. Sibul lektoriks ühtekokku 25 kursusel, sh. esimestel (1924. a. VäikeMaarjas ja Rakveres) ja viimastel E. W.-aegsetel (10.–22. juuni 1940 Tallinnas). Hindamatu on tema roll uute lektorite leidmisel ning nendest nooremate innustamisel ja juhendamisel nii vahetult kui ka kirja teel. Väheuuritud valdkond on Haridusministeeriumi juures 1930.–1940. a.