Tallinna Keskraamatukogu | Page 62

‹ 62 › Kuna Tallinna Keskraamatukogu oli Eesti suurim avalik raamatukogu, kust raamatuid laenutati üle kogu Eesti, trükiti 1924–29 viis raamatute kataloogi. Neis oli loetletud Keskraamatukogus olevad raamatud koos šifritega. Et teavitada lugejaid kogude seisust, anti 1933–38 uuesti välja neli trükitud kataloogi. Kataloogide koostamisest võttis agaralt osa ka A. Sibul. Valeeria Villandi: „Kui isa tõi raamatuid...” Minu isa oli sündinud 1891. aastal. Tallinna Keskraamatukogu lugejana alustas ta juba Nunne tänava raamatukogus, õppides Tallinna Reaalkoolis. Ta oli kogu oma elu Keskraamatukogu lugeja. Kuna ta oskas hästi saksa ja ka prantsuse keelt, käis ta ka vanas eas pidevalt ajalehesaalis võõrkeelseid ajalehti lugemas. Praegu on raamatukogu lugejal üks lugejapilet, vanasti oli kaks kaarti: üks oli kollane, sellega sai laenata ilukirjandust, teine oli roheline ja sellega laenati teaduslikku ja populaarteaduslikku kirjandust, reisikirju jne. Nende kaartide saamiseks tuli maksta 2 krooni kautsjonit. Korraga ühe kaardi peale sai ainult ühe raamatu, mitte rohkem. 1932– 33, kui ma olin esimeses või teises klassis, tõi isa emale ja minule Keskraamatukogust raamatuid. Enne sõda oli meil kodus üheksa lugejakaarti, kuna isa oli ka harukogudes lugeja. Elasime Lasnamäel ja selle piirkonna harukogu oli Jakobi tänaval. Too kant sai sõja ajal tugevasti kannatada. Hiljem koliti see raamatukogu Tartu maanteele. Ka sealt oli isal ja emal kummalgi kaks kaarti. Kui Lasnamäe kool 1936. aastal Majaka tänava nurgal valmis sai, tehti sinna raamatulaenutuspunkt, mis oli lahti kaks või kolm korda nädalas. Sealt sai jälle kummalegi kaks kaarti. Alguses tõi isa mulle raamatuid, hiljem hakkasin ma ise raamatukogus käima. Meil oli ikka nii, et üks kuhi raamatukogu raamatuid oli kogu aeg kodus. Mind nad kõik ei huvitanud ja ega mul neid kõiki ka lubatud lugeda, kuigi olin 3–4-aastaselt lugemise selgeks saanud ja kooliajaks juba palju ning kiiresti lugema õppinud. Kui läksin kooli – astusin Lenderi gümnaasiumi –, oli algkooliklassidel oma kapike, kust mulle „Jaunart Jaurami jõngermannid” ja veel mõned niisugused pisikesed raamatud ulatati. Viisin need koju ja tõin järgmisel päeval tagasi. Õpetaja küsis, et ega ma neid ometi juba läbi ei lugenud. Muidugi ma lugesin! Lenderi gümnaasiumi raamatukogu oli väike ja see sai mul üsna kiiresti läbi loetud. Käisin siis Keskraamatukogus raamatuid valimas ja lugemas. Oma koolikaaslastega ma raamatukogus käies küll kokku ei puutunud – ju nad ei lugenud nii palju. Laenasin eriti palju kahe sarja raamatuid: „Elav teadus” ja „Suurmeeste elulood”. See oli omal initsiatiivil. Teinekord käisin suvisel ajal haruraamatukogudes raamatuid ära viimas. Harukogud olid seotud keskkoguga. Raamatule, mis oli keskkogus, võisid panna ennast harukogu kaudu järjekorda. Siis toodi ta sinna ja sealt said ta kätte. Keskraamatukogu tuleb aga ikka meelde, kui ma mõtlen oma isale ja tema lugemishuvile.