Tallinna Keskraamatukogu - Page 50

‹ 50 › H. Cannelinile kirjutatud vastuses tutvustab A. Sibul avalike raamatukogude seaduse vastuvõtmise järgset olukorda Eestis ning möönab esialgse saamatuse asendumist uute raamatukogude aktiivse rajamisega juba teisel aastal pärast seaduse jõustumist. A. Sibul kirjutab: „Enne seaduse maksmahakkamist, 1924. aastal, oli registreeritud 518 avalikku raamatukogu, nüüd aga on avalikkude raamatukogude arv ühes osakondadega 818 peale tõusnud. Meie arvamine on, et seaduse teostamine kuigi aeglaselt, siiski rahuldavalt on läinud. Ainult üksikutel kordadel on haridusministeeriumil tulnud korduvalt nõuda, et vallas avalik raamatukogu avataks.”8 Julgustavalt ja veenvalt kõlab ka A. Sibula teade Eesti valdade huvist uute raamatute muretsemise vastu oma raamatukogudele: nii mõneski paigas olid rahaeraldised poole suuremad seaduses ettenähtust. Samas kahetseb A. Sibul, et seaduse elluviimine oleks veel paremini läinud, kui raamatukogundust oleks juhtinud „eriline orgaan, nagu see Soomes ja teistes maades harilikult olemas”. Ka kurdab ta Eesti raamatukogude vähese instrueerituse üle. Liigseks pidas ta haridusministeeriumi määrust raamatukogude sisemise korralduse kohta, millega raamatukogude vabadust tema sõnul kitsendati. Et riik koguhoidjate palgamaksmist ei toetanud, raskendas see raamatukogutööle sobivate inimeste leidmist valdades. Kirja lõpp on päevateemaline: A. Sibul küsib Soomes korraldatavate pikemaajaliste raamatukoguhoidjate kursuste kohta, teatades, et ka üks Keskraamatukogu preili neile kursustele kavatseb sõita. 9 Helle Sibula teadetel viibis Helle Cannelin viimast korda Tallinnas 8. oktoobril 1935, kui toimus II Balti riikide raamatukoguhoidjate kongress. Sel, viimaseks jäänud Eestis-käigul, kinkis Helle Cannelin oma nimekaimule Helle Sibulale mälestuseks pühendusega  pildiraamatu Soomest. H. Cannelin suri 1972. aastal. A. Sibula Soome-sõprade hulka kuulus ka raamatukogutöötaja ja tõlkija, estofiil Aino Kaasinen (1902–1996), kellega A. Sibul tutvus 1930-ndatel aastatel. A. Kaasinen omandas eesti keele 1930-ndatel ning kiindus hiljem eesti kirjandusse. Aino Kaasinen käis 1930-ndatel tihti Eestis. 1940. aastal, Aino Kaasinen koos Paul Rummoga kui olukord oli juba riskantne, aitas Aleksander Sibul Aino Kaasinenil Eestist tagasi Soome pääseda.” 10 Sõja järel suhtlus katkes, ametist tagandatud ja kodanlikuks natsionalistiks kuulutatud A. Sibul hoidus pikka aega kirjavahetusest Lääneriikidega. Huvi Soome vastu jäi kestma ja oli endistviisi suur. Soome raadio püsiva kuulajana olid A. Sibula teadmised Soomest üllatavalt suured (vt. Helle Sibul „Minu mälestused 1940-ndatest”). A. Kaasineni kohta sai A. Sibul uuesti teateid 1976. aastal. Astraea Sibul kirjutab: “Minu noorem õde Helle tutvus juhuslikult ühe soome õpetajannaga11, kes avaldas soovi ka isaga tuttavaks saada. Järgnes väga huvitav jutuajamine. Tolle soomlanna abiga sai taastatud side Aino Kaasineniga (Helle Kannila oli siis juba surnud), kellega algas kirjavahetus, mis kestis isa surmani. A. Kaasise kaasabil saime ühenduse ka Mall Jürmaga, kellega arenes samuti kirjavahetus.”12 Aino Kaasinen, kes töötas aastaid Lahti linnaraamatukogus, saatis seejärel korduvalt oma kolleege Tallinna, kus kohtuti A. Sibulaga13: soomlased olid jätkuvalt huvitatud Aleksander Sibula raamatukogundusalastest teadmistest ja töökogemustest.