Tallinna Keskraamatukogu - Page 39

‹ 39 › Ajakirja rahastamine ja levik Koosolekul seati „ühingu majanduslise seisukorra kindlustamine juhatuse lähemaks päevaülesandeks”. Mitte ainult ühingu majandamine, vaid ka ajakirja väljaandmine oli rahaliselt keeruline. Ühingu sissetulekutest ei piisanud ja loodeti saada toetust riigilt. Haridusministeeriumil, kus töötas rahvaraamatukogudega tegelev raamatukogude instruktor, vaba rahasumma puudus. Teiseks võimaluseks jäi reklaamide avaldamine. Esimeses numbris on 13 reklaami ja arvatavasti just nende tõttu pole kogu kavandatud materjal ajakirja mahtunud, sest viimasel tekstileheküljel leiame märke: „Ruumipuudusel peab rohkesti käesoleva nri jaoks määratud jooksvaid teateid välja jääma.“2 „Raamatukogu“ esimese numbri saatesõnas teatab toimetaja A. Karro, et ajakiri „ilmuks tarviduse järele“3, mis annab toimetusele vabad käed otsustada järgmise numbri väljaandmise aja üle olenevalt ainelistest võimalustest ja avaldatavate kirjutiste olemasolust. Seda vabadust kasutasid koostajad korduvalt, sest järgmine ajakirjanumber ilmus alles aastal 1929, edasi aga üsna ebakorrapäraselt: mõnel aastal rohkem ja mõnel vähem numbreid. Reklaamide (kuulutuste – nagu RK-s neid nimetatakse) kogumisega nägid vaeva mitte ainult toimetuse liikmed, vaid kogu ühingu juhatus ja maakondade usaldusisikud. Algusaastail on kuulutused andnud ühingule kõige suurema sissetuleku võrreldes teiste tuludega. Nii näiteks on 1931. aastal kuulutustest saadud 143 krooni, liikmemaksudest samal ajal aga 134.50 krooni.4 Reklaamide avaldamisel aga sai takistuseks ajakirjanumbrite ebakindel ja sageli edasi lükatud ilmumine. Kindlamaks rahateenimise võimaluseks kujunesid loteriid, mille kasum ületas tunduvalt reklaamitulu5. 1936. aastal on kuulutuste tulu langenud vaid 34 kroonini6 ja järgmistel aastatel seda aruandes ei märgita. Vastavalt juhatuse otsusele said raamatukoguhoidjate ühingu liikmemaksu tasunud liikmed „Raamatukogu” tasuta. Seega sai müüa vaid liikmetest üle jäänud ajakirjad. 500-eksemplarilisest tiraažist läks tasuta jagamisele enamasti pisut üle saja (1930 – 80, 1931 – 88, 1932 – 55, 1936 – 107, 1939 – 151). ERÜ tegevusaruandest 1931. aasta kohta, mil oli ilmunud kolmas number „Raamatukogu”, võime lugeda: „Mis puutub ajakirja levikusse, siis võib sellega, meie olusid arvestades, rahul olla. 1. jaanuarini 1932 oli ajakirjast, mida trükiti 500 eks., üle poole laiali läinud. /…/ Alandades kahe esimese numbri hinda 50 sendile, saadi neid kursustel ja usaldusmeeste kaudu ära müüa 140 eks. Selle tõttu on teise numbri tagavarad langenud alla 100 eks., kuna esimest numbrit, mida omal ajal 1000 eks. trükiti, veel üle 250 eks. järel on.”7 Ka hiljem müüdi vanemaid aastakäike olenevalt ilmumisaastast kas ühe krooni või viiekümne sendiga, tehes sellest omakorda 20% lisaallahindlust ERÜ liikmeile ja raamatukogudele. Perioodiliste väljaannete levitamisel juhtub, et ajakirjanumbri mõni kirjutis äratab lugejate tähelepanu sedavõrd, et tiraaž, millest tavaliselt kümneid ajakirju müümata jääb, ostetakse viimseni ära, nii et toimetusele ei jää