Tallinna Keskraamatukogu - Page 31

‹ 31 › 1920-ndad aastad Tallinna Keskraamatukogus Kuigi Aleksander Sibula ametlikuks tööleasumise päevaks oli 15. jaanuar 1921, võttis ta raamatukogu juhtimise üle juba aastavahetusel.4 1920. aasta lõpul sisaldas Tallinna Keskraamatukogu fond 9531 köidet. Raamatukogu külastajaskond ulatus aastas 72 642 inimeseni.5 Alates 1920-ndate aastate keskpaigast lisandus igal aastal üle 4000 uue lugeja. Põhitöötajaid oli neli: juhataja A. Sibul, juhataja abi A. Kettmann ja kaks väljaandjat: H. Elstein ja A. Rooster. Tööle oli võetud 2 teenijat: alates 1914. aastast M. Malter ja 1917. aastast E. Suurmann. 1920-ndate aastate keskpaigaks oli Tallinna Keskraamatukogu saanud suure külastatavusega asutuseks. 1925. aastal oli raamatukogus lisaks juhatajale, tema abile ja kahele väljaandjale ( J. Peterson, J. Sügis) loodud ka kaks nooremväljaandja kohta (H. Elstein, E. Zimmermann) ja kaks raamatukoguhoidja kohta, millest üks oli täitmata. Ainukeseks raamatukoguhoidjaks oli A. Taar. Töötasid 2 teenijat (M. Malter ja A. Dunkel) ja riietehoidja (E. Suurmann), uksehoidja M. Piigert ning kojamees-ahjukütja N. Preikov. Raamatukogu kasutada oli 7 tuba.6 3. jaanuaril 1922 avati ajalehesaal. Nüüd mahtus ühte ruumi korraga 40 lugejat. 1923. aastaks oli seal välja pandud juba 35 ajalehte (85 eksemplaris). Uus saal võeti kohe omaks ja juba avamise aastal leidis see rohket kasutamist. 1923. aastal oli tellitud 35 ajalehte 85 eksemplaris ja 63 ajakirja 78 eksemplaris. 1922. aasta alguses käis raamatukogus u. 500 lugejat päevas. Nõutud köidete arv ulatus 800-ni.7 18. novembril 1923 alustati raamatute kojulaenutamist. 1. jaanuarist 1925 kehtima hakanud „Avalikkude raamatukogude seadus” fikseeris raamatukogude edaspidise tegevuse, finantseerimise korra ja lahtioleku ajad. Tallinna Linna Raamatukogule pandi Eesti keskse raamatukogu ülesanded ja raamatukogu nimetati ümber Tallinna Keskraamatukoguks. Linnavalitsuse eelarves nähti ette 3 senti iga Tallinna elaniku kohta raamatute muretsemiseks. Riigi iga-aastane toetus oli sama suur. Selle raha eest osteti raamatukogule uusi raamatuid. 1921. aastal kerkis päevakorda sundeksemplari saamise küsimus, kuid siis otsustati, et Tallinna Linna Raamatukogule erandit ei tehta. Sundeksemplare hakati saama alates 1925. aastast. 1920-ndate aastate keskel pikendati laenutusosakonna lahtiolekuaega kahe tunni võrra päevas, raamatukogu laenutusosakond oli avatud ka pühapäeviti. Et elanikkonna lugemishuvi oli suur, püüdis raamatukogu seda kõigiti toetada. Raamatukogus käis ka palju õpilasi ja üliõpilasi, kellele raamatukogu kasutamine oli vajalik hariduse omandamiseks. 1925. aastal hakati raamatuid laenutama väljapoole Tallinna. Laenutamine toimus maal asuvate kohalike raamatukogude kaudu, kes edastasid laenutussoovid Keskraamatukogule. Lugeja sai soovitud raamatu kätte oma elukohajärgses raamatukogus. Raamatute saatmine toimus kohapealsete raamatukogude kulul ja vastutusel. Maale ei laenutatud haruldasi raamatuid, raamatut võis lugeja kasutada kahe kuu jooksul, makstes Keskraamatukogule lugemismaksu iga nädala möödumisel 5 senti köite pealt.7 24. augustil 1925. aastal avati käsiraamatukogu. Sellesse oli koondatud u. 2000 enamnõutavat raamatut. Raamatuloolane Joosep Kari kirjutab: „Fondis oli üks töötaja, kes andis konsultatsiooni nii avariiulite kui kataloogi juures. Käsiraamatukogu avamine oli hädavajalik, sest aasta lõpus oli külastusi ligemale 10 000. Esines ka raamatute vargust avariiulitelt. Kuigi kadunud oli tühine arv raamatuid, kaaluti juba järgmise aasta alguses käsiraamatukogu sulgemise küsimust, kuid avariiulid jäid siiski edasi.