Tallinna Keskraamatukogu - Page 29

‹ 29 › Hermann Namsing. Tema hoolitses ajalehes ilmuvate juhtkirjade ja välissõnumite eest. Teiseks toimetuseliikmeks oli Jaan Vahtra, kelle ülesandeks oli jutunurga jaoks tõlgete tegemine ja vestete kirjutamine. Minule tehti ülesandeks hoolitseda kodumaa ja kohalike sõnumite eest ning silmas pidada ka siseriigi sündmusi. Ühiskondlik elu avaldus tollal seltside ja organisatsioonide tegevuses. Et informatsiooni saada, tuli paratamatult seltside tööst kas aktiivselt või passiivselt osa võtta ja tutvusi sõlmida. Nii tutvusin varsti pärast Viljandisse jõudmist Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumi eesti keele õpetaja Eduard Schönbergiga, kes ka „Viljandi Teatajale” kaastööd tegi. Eriraamatuna on tema sulest ilmunud „Põuavälgud”. Tema ettepanekul tegime koos pikki jalutuskäike Viljandi ümbruses, mis ulatusid Männimäele, Viiratsisse, Uueveski orgu ja mööda maanteid mitmeid kilomeetreid linnast välja. Neil jalutuskäikudel jutustas E. Schönberg, et Viljandi lugemisringil on umbes 250 köidet raamatuid, mis vajavad korraldamist, et ringi liikmed neid kasutada saaksid. Ta päris, kas ma ei tahaks sellest raamatute korralduse tööst osa võtta. Olin nõus. Palju peamurdmist valmistas meile küsimus, kuhu raamatukogu paigutada. Tütarlaste gümnaasiumis oleks ehk ruumi leidunud, kuid see asus Viiratsipoolses linna otsas mäe jalamil, kuhu juurdepääs eriti õhtutundidel oleks olnud ebamugav. Raamatukogu paigutamiseks tuli leida mõni sobivam ruum kesklinnas. Asja kaaludes jäime lõpuks peatuma „Viljandi Teataja” toimetuse ja talituse ruumi juurde. See asus keset linna Tartu tänaval, seega lugejate seisukohast kõigiti vastuvõetaval kohal. Lootsime, et toimetus raamatukogu paigutamise suhtes vastu tuleb. Toimetuselt ja lehte väljaandvalt osaühisuselt saadigi nõusolek raamatukogu paigutamiseks lehe talituse ruumi. Samuti lubati seal laenutust toimetada. Et tööd alustada, tuli kõigepealt soetada kapp raamatute paigutamiseks. Schönberg kui kohalikkude olude tundja võttis selle ülesande enesele. Kui kapp lõpuks kohale jõudis, tõi Schönberg ka raamatud „Viljandi Teataja” talituse ruumi ja nüüd sai alles asuda tegelikule raamatukogu korraldamise tööle. Kavat- sesime töödega valmis saada sama aasta (s.o. 1910. a.) lõpuks, et järgmisel aastal raamatute laenutamisele asuda. Peagi aga selgus, et me kahekesi selle tööga toime ei tule. Õnneks läks Schönbergil korda värvata sellele tööle abiks Aleksander Sepa, kellel oli hea käekiri (Sepp oli ametis kohtu kantseleis). Töötasime kaks või kolm korda nädalas, tavaliselt kaks tundi korraga. Korraldamisetöö pearaskus lasus A. Sepa ja minu õlgadel, kuna Schönbergil õppesemestri lõpu eel ei olnud alati võimalik tööst osa võtta. Teataval määral pidurdas raamatukogu korraldustööd asjaolu, et meil puudusid raamatukogualased teadmised. Samuti ei olnud raamatukogude korraldamise kohta käivat kirjandust ja tuli leppida Noor-Eesti kirjastuse juures töötava üliõpilaste rühma poolt koostatud lendlehtedega, milledes õhutati raamatukogude asutamist ja anti ka mõningaid juhiseid nende korraldamiseks.* Tegelikult olid antud juhised vananenud ning kasutamiseks soovitatud laenaja- ja raamatukaardid ebapraktiliselt suured ega vastanud tunnustatud rahvusvahelistele normidele. Neidki tuli Tartust Noor-Eesti kirjastuse juures töötava raamatukogu korraldava komisjoni käest tellida. Raamatukogu korraldamise ajal hankis Schönberg raamatukogule raamatuid veel lisaks, nii et kui tööga 1911. aasta veebruari algul valmis saime, oli raamatute arv tõusnud üle 300. Lugejatele kasutamiseks oli vihiknimestik, mille kirjutamisega A. Sepp oli rohkesti vaeva näinud. Töötamiseks olid meil kasutada toimetuse toolid ja lauad. See oli lugemisringile kasulik, kuna ei pidanud nende muretsemiseks kulutusi tegema. Lõpuks 11. veebruaril 1911. a. alustasimegi raamatute laenutamist. Raamatukoguhoidjaks tuli minul hakata. „Viljandi Teataja” poolt oli nõutud, et laenutust toimetaks n.ö. „oma inimene”, kes vastutaks ruumide korrasoleku ja sulgemise eest. Lugemisringi liikmeile, kes maksid liikmemaksu 1 rubla aastas, oli raamatukogu kasutamine tasuta. Hiljem võisid raamatukogu kasutada ka isikud väljaspool lugemisringi, kuid neile oli raamatute laenamine tasuline. Hinna suurust enam ei mäleta. Algul * Alles paar aastat hiljem ilmus raamatukogualast kirjandust, nagu K. Einbundi „Rahvalikud raamatukogud ja nende korraldus” 1912. a. sirvilaudades, Raamatukogude Korralduse Osakonna toimetuse poolt välja antud raamat „Rahvaharidustöö väljaspool kooli 1913”, mis oli täielikult pühendatud raamatukogunduse küsimustele, ja 1914. a. K. Einbundi raamat „Rahvaraamatukogude sisemine korraldus”.