Tallinna Keskraamatukogu - Page 28

‹ 28 › võttis ka sõna ja Leisberg, kes seal oli. Terve klass mõistis seda teguviisi hukka ja pärast seda jäi direktor taltsaks, niisuguseid kallalehüppamisi ei olnud. Aga kasutas ta muuseas ka koolis salakuulamist. Ikkagi ütles, et Treffner teab kõik, kuuleb kõik ja näeb kõik.” Vigurite tegemine aga jätkus sellegipoolest. A. Sibul: „Oli üks juhtum, kus õpilane võttis pööningu korrusel luugi lahti, võttis katuse pealt kivid ära ja ronis seda katust pidi ülesse korstna juurde ja vaatas siis maailma. Treffner aga tuli kuskilt oma kahehobusevoorimehega, sõitis tavaliselt üle Kivisilla ja nägi, Kivisilla juurest tulles, et poiss istub katusel. No see oli ju masendav tegu! Aga ta ei saanud üle silla sõita, teiselt poolt tulid hobused vastu, pidi ootama ja see võttis aega. Poiss muidugi nägi, et Treffner tuleb ja kadus kähku sealt katuselt, pani kivid tagasi. Treffner, kui ta siis üle pääses, jooksis otsekohe Kivisilla juurest koolimaja juurde ja hakkas juurdlema, kes see seal siis oli. Aga minu mäletamise järel ei läinud tal korda seda kindlaks teha.” Treffneri koolis käidi pärast lõunat jalutamas. A. Sibula mälestustes seonduvad need käigud A. H. Tammsaarega. „Õpilased jagati gruppidesse, iga grupp sai oma vanema, kes hoolitses selle eest, et grupp korralikult käituks. Nende gruppide juhtide seas olid ka Tammsaare ja Ollino või Taubel. Õpilased valisid tavaliselt selle grupijuhi, kes neile rohkem meeldis ja rohkem vabadust andis ja ei kamandanud nii palju. Ja nii oli, et Tammsaarel oli võrdlemisi alati suur grupp.” Aleksander Sibula tegevusest enne Keskraamatukogu juhatajaks asumist H. Treffneri Gümnaasiumil kui erakoolil polnud võimalust oma õpilasi riiklikult kehtiva lõputunnistusega atesteerida. Nad pidid mõne teise, õigustega gümnaasiumi juures abituuriumi lõpetama. Nii läksid 1908. aastal pärast Treffneri kooli lõpetamist A. Sibul ja B. Linde Peterburi Lazarevi-nimelise gümnaasiumi juurde riigieksamit sooritama, et saada õigus ülikooli astuda. Kuigi A. Sibul oskas vene keelt hästi, kukkus ta vene keele eksamil läbi. Sellega tema koolitee ka lõppes ning ta hakkas enda- le tööd otsima. Esialgu töötas A. Sibul kodutalus, alates 1909. aasta suvest kuni järgmise aasta suveni oli ta Helme valla laenu-hoiuühisuse raamatupidaja ja samuti koduõpetaja kolme lapse juures, hiljem aga koduõpetaja Vana-Suislepa vallas Vooru kroonumõisa rentniku kahe poisi juures. Palgaks oli tal 15–20 rubla kuus. Samal ajal tegi ta kaastööd „Postimehe” toimetusele ja selle kaudu jõudis temani kuuldus „Viljandi Teataja” toimetusse vajatakse uut töötajat.2 Aleksander Sibul: „Minu esimesed sammud raamatukoguhoidjana.” * „Kui ma 1910. aasta algul „Postimehe” toimetusele järjekordselt kaastööd viisin, ütles toimetaja Anton Jürgenstein, et „Viljandi Teataja” juures on vabanenud toimetuseliikme koht. Ta olevat soovitanud, sõitku ma kohale. Tänasin heatahtlikult ja hinnatava soovituse eest, mis hõlbustas kohasaamist, mis tollal sugugi kerge polnud. Olles koju jõudnud, hakkasin sõiduks ettevalmistusi tegema. Paari-kolme päeva pärast asusin teele. Mingisugust otseühendust Tartu ja Viljandi vahel tol ajal ei olnud. Tuli sõita laiarööpmelise öise rongiga Valka, seal pika * A. Sibula käsikiri. ootamise järel ümber istuda Viljandi kaudu Tallinnasse sõitvale rongile. Ja nii jõudsin järgmise päeva keskpäevaks Viljandisse. Toimetuses võeti mind sõbralikult vastu ja ka ajalehe väljaandjatele olin ma vastuvõetav. Nii sai minust kaheksandast augustist 1910. aastast alates kutseline ajakirjanik, kuna kaastööd ajalehtedele hakkasin tegema juba 1900. a. Maria-Magdaleena kihelkonnakooli õpilasena. Ajalehe peatoimetajaks oli ühistegelise ettevalmistusega