Tallinna Keskraamatukogu - Page 250

‹ 250 › Mälestusi Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnast 2003–2006 Kai Idarand Enne võõrkeelse kirjanduse osakonda tööle asumist ei teadnud ma peaaegu midagi nimede erinevusest vene ja eesti keeles. Suureks uudiseks oli, et Evelyn Waugh on vene keeles Ço ja teda tuleb otsida tähestiku algusest, mitte lõpust. Või et ñ‡¸ ù‰ËÔ on maakeeli kuningas Oidipus ja Oscar Wilde kirjutatakse vene keeles U-ga ja Hesse G-ga. Üsna varsti selgusid ka vene ja eesti lugejate erinevused. Venelane küsib sageli selleks, et luua kontakti, mitte niivõrd konkreetse vastuse saamiseks. Kui ma algul püüdsin mõne raamatu või teema leidmisel lugeja kas või kättpidi kohale talutada, ehmatas mind vene lugejate innukus kohe mulle järele tormata. Et olin raamatukogus ise alles alustaja ja n.-ö. otsimise staadiumis, muutus see naljakaks galopiks riiulite vahel: mina ees, lugejad järel. Sageli küsivad lugejad küsimusi, millele vastust on ilma konteksti tundmata ja küsimust tervenisti tõlkimata võimatu leida. Vahel pole aidanud ka tõlkimine. Näiteks küsimusele: „É‰Â Û ‚‡Ò ̇ıÓ‰ËÚÒfl ÙËχ?” (tõlkes: „Kus teil firma asub?”) vastasin hämmeldunult: „ì Ì‡Ò Ì ÙËχ, ‡ ÏÛÌˈËԇθ̇fl ·Ë·ÎËÓÚÂ͇!” (tõlkes: „Meil pole firma, vaid linnaraamatukogu!”). Loomulikult küsis lugeja hoopis John Grishami romaani... Eestlane seevastu peab juba väga lootusetus olukorras olema, kui ta abi küsida söandab. Praegu saab pigem naljaga meenutada juhust, kui üks sihikindel lugeja meiega alati ägedalt kurjustas, et oleme paigutanud Luule Viilmaa raamatud nn. okultismi liigi alla. Ta nimetas meid asjatundmatuteks tobudeks, kes ei adu, kui palju head on see doktor haigetele teinud. Kui meie kannatus mõne aja pärast katkes, saigi küsimusele, kes selle raamatu selle liigi alla pani, vastatud, et need olid meie tublid naabrid, töötlusosakonna kolleegid. Aga eksisid need, kes arvasid, et lugeja rahulikult lahkub. Veidi aja pärast helises telefon ja äraehmatatud töötlejad kutsusid meid appi taltsutama lugejat, kes arvas, et nende juures on õige koht kõik emotsioonid vallandada. Kompromiss on vanem kui meie. Rahu sai jalule seatud nii, et 13. liik kannab nüüdsest nimetust ÙËÎÓÒÓÙËfl ‰Ûı‡ (tõlk.: hinge filosoofia). Aga üldiselt käib raamatukogus ikka see parim osa inimestest. Kõige rohkem lugejate rahulolematust on tekitanud ilukirjanduse üldisesse alfabeeti asetamine. Krimide, armastus- ja ulmeromaanide klassikaga liitmine on sisuliselt põhjendatud, lisaks lihtsustus ka raamatukoguhoidjate töö, sest pole vaja nuputada raamatute kuuluvuse üle. Kuid lugejad pidasid säärast muudatust „karuteeneks” ja tegelikult pole nad siiani sellega leppinud. Isegi arvutilaenutusele üleminek ei toonud kaasa nii suuri arusaamatusi kui ilukirjanduse paiknemise muutmine. Vene rahvusest lugejad on temperamentsemad ja oma õigusi kaitsevad nad emotsionaalsemalt, end vaos hoidmata. Vaid mõni üksik tunnistas, et siiski on üpris hariv ka muu kirjandusega tutvuda. Kord tegime eksperimendi, mis ennast ei õigustanud: lisasime uudiskirjanduse tutvustamise päeval eestikeelse ülevaate ingliskeelsete raamatute kohta. Tavaliselt ei suuda lugejad venekeelsetki tutvustust lõpuni kuulata: loengu kestel lehitsetakse raamatuid ja sokutatakse neid vaikselt oma korvi. Ja see