Tallinna Keskraamatukogu - Page 240

‹ 240 › mat. Eestis olid ju paljud kohad vene ajal suletud. Saarte avastamine käibki just nüüd. On lugejaid, kes tulevad ja ütlevad, et nad on mõne kirjanikuga kunagi koos õppinud ja tahaksid nüüd teada, kuidas tal edasi on läinud. Üks vanem meesterahvas oli käinud ühes koolis koos Viive Ernesaksaga. Ta tuli, kui ilmus Viive Ernesaksa mälestusteraamat ja ütles, et ta tahab tema raamatut lugeda. Raamat oli välja laenutatud, aga ütlesin talle, et kui tagasi tuuakse, siis ma hoian talle. Kui raamatukoguhoidja hoiab kellegi jaoks raamatut, kas see tekitab mingi teistsuguse tunde? Eks ikka natuke teisiti vaadatakse. Tänutunnet on tunda... Kuidas teie raamatukogus vanasti soovitamisega oli? Olen aastate jooksul teinud soovitusnimestikke küll õpilastele populaarteaduslikust kirjandusest, küll noortele treialitele ja meistritele. 1970-ndatel tehti meie raamatukogule kohustuslikuks tehniline kallak. Kogu tehniline kirjandus, mis ilmus, pidi meil olemas olema – nii eesti kui ka vene keeles. Siis tehti noortest lugejatest grupid ja tuli neile soovitusnimestikke koostada. Panime nimestiku lugejale kaardi vahele ja andsime kätte. Tartu maantee raamatukogul oli näiteks kunstikirjanduse kallak. „Kallakute” asi oli tollal üldine tendents. Meile sattus tehnikakallak sellepärast, et siin olid ümberringi tehased: „Tarbeklaas”, „Põhjala”, numbriga tehas – „1083”, Punalipuline Balti Laevastiku remonditehas. „Põhjalas” ja „Tarbeklaasis” olid meil isegi väikesed laenutusnurgad. Meie käisime seal ja töölised käisid meil. „1083” parandas kogu Venemaale laevu. Laevad olid pool aastat või kauemgi remondis ja meeskond käis meil lugemas. Meil oli tollal ikka väga liikuv kontingent. Eks nad olid umbes pool aastat meie lugejad, siis tõid raamatud tagasi, aga oli ka neid, kes sõitsid koos raamatutega Murmanskisse või Arhangelskisse. Aegade jooksul olen näinud igasuguseid lugejaid. Leningradi „Arsenali” filiaal oli kuude viisi meie vastas ühiselamus. Kes tuli, see hakkas ka lugejaks ja need lugejad käisid siin ikka korduvalt. Mida nad lugesid? Loeti ajalooteemalisi ja igasuguseid populaarteaduslikke raamatuid. Sport oli venelaste hulgas väga populaarne, tollal ilmus vene spordi ja sportlaste kohta palju raamatuid. Üleüldse oli venekeelset kirjandust väga palju, nii et valikut oli. Vene lugeja ja klassika? Oli Puškini aasta, mille mõju kestis edasi veel pikka aega. Vanasti tähistati ka kirjanike surma-aastapäevi. See mõjutas lugejaid. Klassikat lugesid vene lugejad väga. Ja mitte ainult õpilased, ikka ka täiskasvanud. Kohe küsiti autorite järgi – Dostojevskit, Melnikov-Petšerskit, Kuprini jt. Aga praegu ei loeta neid enam, seda teevad ainult õpilased kohustusliku kirjandusena. Praegu käivad teil põhiliselt koolid. Missugused? Kopli kunstikool on kogu aeg käinud, ka Pelguranna ühisgümnaasium. Nüüd oskavad lugejad ju arvuteid kasutada ja selle kaudu saab kohe teada, mis on ilmunud. Kaie Holm on ühes oma intervjuus öelnud, et raamatukogu parim otsingumootor on ikkagi raamatukoguhoidja. Kas raamatu leidmise oskus tekib nagu jalgrattasõiduoskus, et harjutad, harjutad, aga sõitma hakkad äkki? Raamatukogutöö vilumus tekib aja jooksul. Meil on avariiulite süsteem. Kui näeme, et lugeja käib edasi-tagasi ühe riiuli juurest teise juurde ja midagi ei leia, küsime, mida ta otsib ja siis tutvustame, kus mingi raamat asub. Viime ta õigesse kohta. Eesti lugeja on osav otsija ja leiab kõik üsna kerge vaevaga üles. Kui keegi aga hätta jääb, aitame me kohe. Milles seisneb tänapäevalugeja jaoks raamatukogu võlu? Raamatuid ilmub äärmiselt palju. Üheks korraks lugemiseks on tänapäevainimesele raamatut liiga kulukas osta. Siis tulebki inimene raamatukokku, sest ta tahab lugeda ja raamatukogu on koht, kus tema lugemissoovid täituvad. Muidugi tulevad paljud juba nimekirjadega või lehest välja lõigatud retsensioonidega ning soovivad just neid raamatuid. Paljudele, eriti vanematele lugejatele, on tähtis ka suhtlemine. Ta saab siin oma muljeid ja mõtteid loetud raamatu kohta avaldada, tihti ka lihtsalt elust rääkida. See on nii ajast aega olnud.