Tallinna Keskraamatukogu - Page 237

‹ 237 › Märkimisväärsemat huvitõusu polnud märgata, aga unustatud Tammsaaret küll pole. Vanem põlvkond on omal ajal Tammsaare „Kogutud teosed” läbi lugenud ja neil on need teosed ka kodus, oma raamaturiiulis. Noored loevad Tammsaaret enamasti kooliprogrammi järgi. Teatrihuvilistel on võimalus Tammsaare teoste põhjal tehtud etendusi näha. Kuuldavasti on need väga populaarsed. Missugune on praegu eesti klassika ja kaasaegse proosakirjanduse laenutamise suhe? Põhilised eesti kirjanduse klassika lugejad on õpilased, sama kehtib ka kaasaegse, nn. moodsa proosakirjanduse kohta. Vanemad lugejad loevad kaasaegset ajaviitelisemat kirjandust. Mis te arvate, miks raamat eestlasele nii tähtis on? Kui võtta kõik need kired raamatute kirjastamise ja levitamise-propageerimise ümber – siis raamat ju on tähtis? Võib-olla sellepärast, et meid on nii vähe ja et kestma jääda, peaks kõik olema talletatud raamatusse. Ehk teeb see meie väiksuse suuremaks ja kestmajäämise kindlamaks. See võib seotud olla ka meie mõtlemise laadi ja psühholoogiaga. Mis teile neist kuuest aastast, mis te Kopli raamatukogus olete töötanud, kõige enam meelde on jäänud? Ikka inimesed ja lood seoses inimeste ja raamatutega. See lihtne tavaline inimene, kes siin käib, on väga võluv. Kas teile ei tundu, et lugejad lähtuvad raamatute valikul ennekõike omaenda „ajakastist” ehk põlvkondlikkusest? Loetavamad on need eesti kirjanikud, kelle teosed ulatuvad mingil viisil üle aja: Kross, Unt, Luik, Traat, Viiding – nad suudavad inimesi puudutada. Millest oleneb Teie arvates kirjaniku ajasõelale jäämine? Küllap „elab aja üle” selle kirjaniku raamat, kes käsitleb oma teoses igavikulisi teemasid – usk, lootus, armastus – ja suudab oma sõnumi hästi kirja panna. Minu arvamus on, et iga inimene, kes loeb mõnd teost, tahab tunda, et see oleks justkui talle kirjutatud. Olulised on muidugi ka kogu ühiskonna kultuurilised ja sotsiaalsed hoiakud. Lõpliku valiku teeb aga siiski Aeg. Kust on pärit teie enda raamatuhuvi? Kodust. Nii palju kui mäletan, on minu kodus alati olnud raamatud ja mina ise olen alati lugenud. Esimest korda käisin raamatukogus keskkooli ajal ja see oli kooliraamatukogu. Meil olid kodus enam-vähem kõik tol ajal ilmunud teosed. Eriti mäletan sarju „Loomingu Raamatukogu” ja „Suuri sõnameistreid”. Minu lugemishuvi oli suur. Kui olin veel laps, võtsin raamatu ja läksin aasa peale lugema. Ema ikka ootas ja otsis: laps kadunud! Laps aga luges ja … loeb siiani. Raamatukogundust läksin õppima sellepärast, et peale eesti filoloogia õpetati raamatukogunduse erialal kõige põhjalikumalt kirjandust. Ajas kõige enam vastupidanud kirjandusliigiks on rahvalaulud. Pildil: üks Kopli raamatukogu rariteete.