‹ 235 ›
mahakandmisele määratud raamatud maale ja vandusin
Marje Ungale, et põletasin kõik ära.
Tegelikult oli nii, et vähemalt ilukirjanduse panin
ma põletamise asemel oma riiulisse ja need teosed seisavad seal veel praegugi: Solženitsõni „Üks päev Ivan
Denissovitši elust”, V. Nekrassovi „Stalingradi kaevikuis”
ja „Kiira Sergejevna”. Solženitsõnit oli mitu eksemplari,
neid õnnestus ka sõpradele anda.
Aga lõpuks sai too aeg ikkagi otsa ja tuli Balti kett 23.
08. 89, mida saatis lootus, ehkki uskuda veel ei juletud.
Mõned pildid toonasest ajast: „MRP-lindid ümber käevarte, seisime Toompea ja Mitšurini tänava ristil ja laulsime.
Oli imeliselt ülev tunne. Ja õnnelik, kuid ikkagi ärev, sest
mine sa tea... Meie Marjega esindasime siis meie raamatukogu, Ellen ja Marina olid tööpostil. Helgi Peeba, üks
meie süsteemi helgemaid ja kõigi poolt austatud ja armas-
Lugeja kirjutab 1969. a.
tatud ülemus, pani mustad prillid ette – et KGB teda ära
ei tunneks ja Siberisse ei saadaks... See oli muidugi väike
nali, aga hirm ja mure, et kas meie korteri uksele koputatakse täna või homme öösel, oli meil kõigil... Ei koputatudki. Peaaegu uskumatu! “
„20. august 1991. Äärmiselt ärev ja murelik päev. Mõtlesin hoolega, mida pakkida kahte kohvrisse. Üks mehele
tema riietega, teine minule. Mehega meid kokku niikuinii
ei jäeta. Kas võtta kaasa kasukas või talvemantel? Triikisin pesu, kui mees helistas töö juurest, ütles, et ma väga
ei pabistaks: kõik läheb hästi. Ma ei uskunud, aga pisut
kergem hakkas. Tegin oma koduseid toimetusi ja kuulasin raadiot. Ka raadiost manitseti rahvast rahule.
Viiskümmend aastat kahepalgelist elu on jätnud oma
jälje meisse kõigisse. Ja ega sellest päris lahti saagi.”