‹ 234 ›
väikesel pinnal. Lasteosakonnale oli vaid 8,5 m2 suurune toake. 1978. aasta kevadel anti raamatukogule juurde
kaks kahetoalist korterit, millest üks, päikesepoolne, jäi
tervenisti lasteosakonnale. Fondihoidlaks saime pool endisest lasteosakonna toast, osa fondi paigutasime vannituppa. Oma kabineti seadsin sisse ühte kööki.
Kuidas küll lapsed rõõmustasid: kui ilus kõik neile tundus ja kui palju oli ruumi! Üks väike tüdruk isegi küsis, et
millal sinna vanasse tuppa tagasi peab minema. Ütlesin,
et mitte iialgi.
Ehkki lugejate arv tasapisi langes, sest avati Mustamäe
II raamatukogu ja Mustamäe lasteraamatukogu, kus töötasid „kõvad käed” Milvi Mägi ja Tiiu Arhipenko, ning
1984. aastal tekkis veel ka Mustamäe III raamatukogu,
oli sellest isegi tulu: sain pöörata lastega tehtavale individuaalsele tööle rohkem tähelepanu. Seda olengi alati
lugejate arvust tähtsamaks pidanud.
Oli suur rõõm töötada kollektiivis, kus omavahel võis
rääkida kõigest ning polnud vaja karta reetmist otseütlemiste pärast tollase võimu aadressil. Aeg-ajalt pisut „auru
välja lasta” – ja süda sai kergemaks! Toonastes oludes, kus
kodus kõneldi üht ja väljaspool kodu teist juttu, oli ülimalt
oluline säilitada hea meeleolu ning mõelda, et kõik läheb
nii, nagu peab. Ja eks läkski. Saime ju isegi aru, et ehkki
enamus meie ülemustest mõtlesid nii nagu meie, tegid
nad ju samuti ainult oma tööd ja ideoloogiat ju lausa ka
peale ei surutud: arvan, et räigelt oma südametunnistuse
vastu ei läinud me kunagi. Tuli osata oma peaga mõelda ja laveerida, kui vaja. Meeles on üks tööalane seminar
Koplis Nekrassovi-nimelises lasteraamatukogus. Seal
tehti meile ülesandeks hakata töötama uute kogemuste
järgi, mis oli välja töötatud Komi raamatukogudes. See
oli midagi nii keerulist ja nõmedat, et raske oli uskuda,
et keegi seda kusagil tõsiselt võtab. Meie neljakesi – Õie
Liiva, Ene Leoska, mina ja üks armas inimene toonasest
Mustamäe raamatukogust, kelle perekonnanime olen
unustanud, tegime kiiresti arvestuse, et Komimaa raamatukoguhoidjate kombel töötades 24 tunnist ööpäevas ei
piisa ja peale nii pikka tööpäeva tuleb ju puhata ka...
Seekord tekkis plaan amet maha panna, aga õnneks
läks kõik, mis puudutas uute kogemuste juurutamist,
rahulikult mööda: mida me Komimaa kombel tegime, ei
kontrollinud mitte kunagi mitte keegi.
Tookord peeti iga kuu poliitõppusi. Need olid kõigile
kohustuslikud ja toimusid hommikuti kell 9, et harukogude töötajad seejärel oma raamatukogude avamise ajaks
tööle jõuaksid. Õppused olid tüütud. Põhiliselt käis jutt
sellest, kui hästi me Nõukogudemaal elame ja kui hästi
me tulevikus elama hakkame, millal Ameerikast mööda
jõuame jne. Ainus, mis meid neist loengutest päästis, oli
kultuuriülikool, kus lisaks põhiteemadele oli kord kuus
ka poliitloeng. Kultuuriülikoolis õppisime mõlemad koos
Marje Ungaga, poliitõppustelt püüdsime aga viilida: tulime ühest uksest sisse, panime nime kirja ja läksime teisest
uksest välja...
Ka tööalaseid seminare peeti väga palju. Ei mäleta, mis
tööseminar see oli, aga rahvast oli palju ja hommik algas
töiselt. Lugemissaalis liikus käest kätte suur valge leht.
Mulle ulatas selle minu taga istuv Elvi Roosileht. Kui ma
küsisin, mis see on, vastas ta vaikselt ja vaimukalt: „Muinasjutuvõistlus!”
Seminar 1971. aastal.
Tegelikult nõuti, et kirjutaksime, missuguse pealkirjaga NLKP kongressi või valimisteemaline raamatunäitus
meil kellelgi tol hetkel raamatukogus üleval oli. Meie raamatukogus ei olnud parajasti aga midagi selleteemalist
üleval. Mõtlesin kiiresti välja kauni pealkirja ja tööle jõudes panime selle kiiresti ka „kehtima”...
Mitmeid juhtumeid oli seoses mõne raamatu keelatuks
tunnistamisega. Kas oli siis autor välismaale põgenenud
või midagi muud teinud, meile seda alati ei põhjendatud.
Lihtsalt anti teada, et raamatud tuleb maha kanda. Ja
alati oli käsk need raamatud põletada. Mul oli meie raamatukogust ainsana väike suvila ja ma pakkusin alati, kui
midagi põletada oli vaja, oma teeneid, öeldes, et mul on
seal mitu tulekollet: puupliit, kamin ja saunaahi. Viisin