Tallinna Keskraamatukogu - Page 234

‹ 234 › väikesel pinnal. Lasteosakonnale oli vaid 8,5 m2 suurune toake. 1978. aasta kevadel anti raamatukogule juurde kaks kahetoalist korterit, millest üks, päikesepoolne, jäi tervenisti lasteosakonnale. Fondihoidlaks saime pool endisest lasteosakonna toast, osa fondi paigutasime vannituppa. Oma kabineti seadsin sisse ühte kööki. Kuidas küll lapsed rõõmustasid: kui ilus kõik neile tundus ja kui palju oli ruumi! Üks väike tüdruk isegi küsis, et millal sinna vanasse tuppa tagasi peab minema. Ütlesin, et mitte iialgi. Ehkki lugejate arv tasapisi langes, sest avati Mustamäe II raamatukogu ja Mustamäe lasteraamatukogu, kus töötasid „kõvad käed” Milvi Mägi ja Tiiu Arhipenko, ning 1984. aastal tekkis veel ka Mustamäe III raamatukogu, oli sellest isegi tulu: sain pöörata lastega tehtavale individuaalsele tööle rohkem tähelepanu. Seda olengi alati lugejate arvust tähtsamaks pidanud. Oli suur rõõm töötada kollektiivis, kus omavahel võis rääkida kõigest ning polnud vaja karta reetmist otseütlemiste pärast tollase võimu aadressil. Aeg-ajalt pisut „auru välja lasta” – ja süda sai kergemaks! Toonastes oludes, kus kodus kõneldi üht ja väljaspool kodu teist juttu, oli ülimalt oluline säilitada hea meeleolu ning mõelda, et kõik läheb nii, nagu peab. Ja eks läkski. Saime ju isegi aru, et ehkki enamus meie ülemustest mõtlesid nii nagu meie, tegid nad ju samuti ainult oma tööd ja ideoloogiat ju lausa ka peale ei surutud: arvan, et räigelt oma südametunnistuse vastu ei läinud me kunagi. Tuli osata oma peaga mõelda ja laveerida, kui vaja. Meeles on üks tööalane seminar Koplis Nekrassovi-nimelises lasteraamatukogus. Seal tehti meile ülesandeks hakata töötama uute kogemuste järgi, mis oli välja töötatud Komi raamatukogudes. See oli midagi nii keerulist ja nõmedat, et raske oli uskuda, et keegi seda kusagil tõsiselt võtab. Meie neljakesi – Õie Liiva, Ene Leoska, mina ja üks armas inimene toonasest Mustamäe raamatukogust, kelle perekonnanime olen unustanud, tegime kiiresti arvestuse, et Komimaa raamatukoguhoidjate kombel töötades 24 tunnist ööpäevas ei piisa ja peale nii pikka tööpäeva tuleb ju puhata ka... Seekord tekkis plaan amet maha panna, aga õnneks läks kõik, mis puudutas uute kogemuste juurutamist, rahulikult mööda: mida me Komimaa kombel tegime, ei kontrollinud mitte kunagi mitte keegi. Tookord peeti iga kuu poliitõppusi. Need olid kõigile kohustuslikud ja toimusid hommikuti kell 9, et harukogude töötajad seejärel oma raamatukogude avamise ajaks tööle jõuaksid. Õppused olid tüütud. Põhiliselt käis jutt sellest, kui hästi me Nõukogudemaal elame ja kui hästi me tulevikus elama hakkame, millal Ameerikast mööda jõuame jne. Ainus, mis meid neist loengutest päästis, oli kultuuriülikool, kus lisaks põhiteemadele oli kord kuus ka poliitloeng. Kultuuriülikoolis õppisime mõlemad koos Marje Ungaga, poliitõppustelt püüdsime aga viilida: tulime ühest uksest sisse, panime nime kirja ja läksime teisest uksest välja... Ka tööalaseid seminare peeti väga palju. Ei mäleta, mis tööseminar see oli, aga rahvast oli palju ja hommik algas töiselt. Lugemissaalis liikus käest kätte suur valge leht. Mulle ulatas selle minu taga istuv Elvi Roosileht. Kui ma küsisin, mis see on, vastas ta vaikselt ja vaimukalt: „Muinasjutuvõistlus!” Seminar 1971. aastal. Tegelikult nõuti, et kirjutaksime, missuguse pealkirjaga NLKP kongressi või valimisteemaline raamatunäitus meil kellelgi tol hetkel raamatukogus üleval oli. Meie raamatukogus ei olnud parajasti aga midagi selleteemalist üleval. Mõtlesin kiiresti välja kauni pealkirja ja tööle jõudes panime selle kiiresti ka „kehtima”... Mitmeid juhtumeid oli seoses mõne raamatu keelatuks tunnistamisega. Kas oli siis autor välismaale põgenenud või midagi muud teinud, meile seda alati ei põhjendatud. Lihtsalt anti teada, et raamatud tuleb maha kanda. Ja alati oli käsk need raamatud põletada. Mul oli meie raamatukogust ainsana väike suvila ja ma pakkusin alati, kui midagi põletada oli vaja, oma teeneid, öeldes, et mul on seal mitu tulekollet: puupliit, kamin ja saunaahi. Viisin