Tallinna Keskraamatukogu - Page 233

‹ 233 › Raja Valmsen: „Ajast läbitulek on olnud ime.” Minul oli õnn ja rõõm töötada Mustamäe I raamatukogus juunist 1967 kuni septembrini 1999. Seda tänu Helgi Suutele, kes mind sinna 1967. aasta suvel tööle kutsus. Tööle asudes mõtlesin endamisi, et siin ma olen ja siia ma jään. Meid oli kokku neli: Helgi Suute, Hilda Lõvi, Marje Unga ja mina. Pärast seda kui Helgi Suute enne pensioniikka jõudmist töökohta vahetas, sai uueks juhatajaks – seda küll vastu tema enda tahtmist – Marje Unga. Elu läks endistviisi edasi ja mida ma ka iganes ette võtsin, oli mul alati kolleegide abi ja toetus. Meie raamatukogus peeti kõige tähtsamaks tööd lastega ja küllap see ongi õige. Nii on ka minul olnud õnn olla väga paljude särasilmsete laste lugemise juhtija ja suunaja. Tunnen selle üle rõõmu veel praegugi, kui kuulen-näen televiisorist või loen lehest mõne (tegelikult õige paljude) oma endise lugeja edusammudest mis tahes valdkonnas. Selle aja jooksul, mis ma Mustamäe I raamatukogus töötasin, oli mul alati ka mõni „must lambuke”, kellega sai päris suurt vaeva nähtud, vahel ka pahandatud, aga just neid kohata on väga suur rõõm. Nende naeratus ja tervitus soojendab südant eriliselt. Teadmine, et mitte kõik, mis sa iganes külvad, ei ole tuulde lennanud, vaid on idanenud, kasvanud ja säilinud, on mulle kõige olulisem. Sain raamatukogus töötatud 32 aasta jooksul mitmeid aukirju ja diplomeid, aga oma suurima autasu sain umbes kümme aastat tagasi ühelt väikeselt vene tüdrukult Ljubalt. Raja Valmsen Oli järjekordne lasteosakonnaga kohtumise ja tutvumise üritus, kuhu oli saabunud viie-kuueaastaste laste rühm. Lugesime, laulsime, vaatasime uusi, vanu ja väga vanu raamatuid, mida olid lugenud külla tulnud laste vanaemad-vanaisad oma lapsepõlves. Iga laps pidi riiulist leidma selle tähe, mille alla pandaks tema kirjutatud raamat, juhul kui temast saaks kirjanik... Kui lõpuks teada tahtsin, kas kellelgi on küsimusi, tõstis üks väike tüdruk käe ja et paremini nähtav olla, tõusis ise kikivarvukile. Kummardasin siis tema poole, et kuulata, mida ta öelda tahab, ja sain sellelt väikeselt tüdrukult – musi! Mu silmad läksid märjaks, kaotasin hämmastusest hetkeks kõnevõime. See autasu ei asu kirjalike tunnustuste, vaid südame sahtlis. Ole tänatud, väike Ljuba, kes sa tänaseks oled juba suur! Lugejad, kes 16-aastaseks said, pidid üle minema täiskasvanute osakonda. Osa neist läks rõõmuga, osa ükskõikselt, muist ei tahtnud aga kohe kuidagi ära minna. Küll otsisid nad igasuguseid põhjusi, et lasteosakonda edasi jääda, aga pikkamööda õnnestus nad siiski täiskasvanute osakonda sulatada. Olen teinud ise enda tarvis statistikat ja tean, et igal aastal langes välja umbes 150 last, kes läksid üle täiskavanute osakonda või vahetasid koos vanematega elukohta, hakates käima mõnes teises raamatukogus. Aga igal aastal oli ka umbes 150 uut lugejat, kellega tuli alustada algusest peale ka raamatukogu-kasvatustööd. Minu eriline sümpaatia on alati kuulunud vene või mõne muu rahvuse hulka kuuluvast perekonnast lastele, kes õppisid eesti koolis. Kui mõnda kooliprogrammi kuulunud kohustuslikku raamatut oli vähe, püüdsin esmajärjekorras anda soovitud raamat neile: neil ju eestikeelset kirjandust kodus polnud. Samuti ei saanud nad laenata tuttavate või sõprade kodustest raamatukogudest. Enamasti olid need lapsed tublid ja püüdlikud. Üks neist oli ka praegu Tallinna Tehnikaülikoolis õppiv Jelizaveta Krasjukova, keda mõni aeg tagasi kuulsin televisioonis oma koolist kõnelemas. Seal oli nii meie Liisa kui ka eesti gümnaasiumi õpilane Jelizaveta Nazarenko – meie Liisi, keda põhikooli algklassides õppivatele eestlastest klassikaaslastele hea eesti keele ortograafia pärast eeskujuks toodi. Hea ja soe tunne on neile mõelda. Mustamäe I raamatukogu töötas üksteist aastat väga