‹ 231 ›
Tatjana Lukaštšuk: „Raamatukogust – nii, nagu ma mäletan.”
Mis on mälestus? Ilmselt
nostalgia selle aja järele, kui
sul oli hea ja elu tundus olevat rööbastes; kui töö pakkus rahuldust ja kui taipasid, et raamatukogutööst on
saanud sinu elu mõte.
Neljakümne kuue ja poole aasta jooksul jõudsin ma
läbida kõik raamatukogutöö etapid nooremast raaTallinna Keskraamatukogu
bibliograafiaosakonna juhamatukoguhoidjast bibliogtaja 1984–1994.
raafiaosakonna juhatajani
(1984–1994).
Pensionile läksin ma võõrkeelse kirjanduse osakonna
vanemraamatukoguhoidja ametit pidades 2003. aastal.
Tulin tööle Tallinna Keskraamatukokku kahekümneaastase tütarlapsena pärast Tallinna 19. keskkooli
lõpetamist 3. veebruaril 1957. aastal. Töötasin nooremraamatukoguhoidjana kuupalgaga 42 rubla. Kaks kuud
laenutaja tööd tehes õppisin ma tundma vene abonemendi fonde: see andis võimaluse saada põhjalikke teadmisi,
millest sain väga palju kasu edasiseks tööks.
Tol ajal oli raamatukogus kaks lugejate teenindamise osakonda (eesti- ja venekeelne). 1960. aastani asusid
need raamatukogu III korrusel. Selles ilusas kõrgete lagedega saalis asus paremat kätt vene, vasakut kätt eesti
abonement. Seintel olid kataloogid, saali keskel aga paar
lauda lugejatele kataloogiga töötamiseks.
Tööpäev kestis kella 12-st 20-ni. Kaks esimest tundi
olid sisetöö tegemise tunnid. Raamatukogu avati lugejatele kell 14. Lugejad tulid kohale minutilise täpsusega ja
asusid kohe järjekorda.
3. aprillil 1957 läks pensionile Tallinna Keskraamatukogu toonane direktor Valdu Reekna – tema mind
tööle võttiski. Direktoriks sai Niina Aršas. Olga Nuut,
kes teenindas vene abonemendi teenistujate gruppi, asus
tööle bibliograafiaosakonda, mind aga pandi tema kohale, ehkki õppisin alles esimesel kursusel Leningradis, N.
Krupskaja nim. Riikikus Kultuuriinstituudis.
1960. aastal viidi vene abonement teisele korrusele,
kus seniajani oli asunud lugemissaal, eesti abonement
tõsteti ümber esimesele, lugemissaal aga kolmandale
korrusele. Algas kogemuste
omandamine lugejate seltskonnas, keda ma tookord
lihtsalt kartsin, ja nemad,
nagu mulle tundus, ei võtnud mind tõsiselt. Keegi rääkis, et ta oli eelmise
raamatukoguhoidja juures
eriarvel... Teine aga otsustas
kontrollida minu teadmisi
kirjandusest, andes mulle
tellimislehe raamatule, mille
nimeks oli kirjutatud „D. K.
Miron. Poka tšego”. Kui tõin
talle Boccaccio „Dekameroni”, oli ta üllatunud. Sain aru,
Olga Nuut
et kaks kuud tööd fondidega
ei olnud möödunud asjatult.
16. veebruaril 1962 jäi bibliograafiaosakonnas üks
koht vakantseks ja mind viidi üle selle osakonna vanembibliograafi kohale. Olgu öeldud, et see oli aeg, kui bibliograafe kutsuti bibliokrahvinnadeks...
Osakonna juhatajaks oli Linda Masing. Tema õpetas
mind lugejate küsimustele vastuseid otsides järjekindel ja
kannatlik olema. Osakonnas oli tol ajal käimas suur töö
raamatukogutöötajate tööd hõlbustava kartoteegi koostamiseks. Päringuid saime nii lugejatelt kui ka organisatsioonidelt. Sageli käis raamatukogus linnapea referent ning
isegi valitsuse oma: pidime neile ettekanneteks materjali
otsima. Tihti helistati Keskraamatukogu filiaalidest palvega vastata lugejate küsimustele: meie osakonnal oli ajalehtedes ja ajakirjades ilmunud artiklite kartoteek.
Alates 1959. aastast koostas bibliograafiaosakond kodulookartoteeki „Tallinn”, mis hõlmas kõike, mis puu-