Tallinna Keskraamatukogu - Page 231

‹ 231 › Tatjana Lukaštšuk: „Raamatukogust – nii, nagu ma mäletan.” Mis on mälestus? Ilmselt nostalgia selle aja järele, kui sul oli hea ja elu tundus olevat rööbastes; kui töö pakkus rahuldust ja kui taipasid, et raamatukogutööst on saanud sinu elu mõte. Neljakümne kuue ja poole aasta jooksul jõudsin ma läbida kõik raamatukogutöö etapid nooremast raaTallinna Keskraamatukogu bibliograafiaosakonna juhamatukoguhoidjast bibliogtaja 1984–1994. raafiaosakonna juhatajani (1984–1994). Pensionile läksin ma võõrkeelse kirjanduse osakonna vanemraamatukoguhoidja ametit pidades 2003. aastal. Tulin tööle Tallinna Keskraamatukokku kahekümneaastase tütarlapsena pärast Tallinna 19. keskkooli lõpetamist 3. veebruaril 1957. aastal. Töötasin nooremraamatukoguhoidjana kuupalgaga 42 rubla. Kaks kuud laenutaja tööd tehes õppisin ma tundma vene abonemendi fonde: see andis võimaluse saada põhjalikke teadmisi, millest sain väga palju kasu edasiseks tööks. Tol ajal oli raamatukogus kaks lugejate teenindamise osakonda (eesti- ja venekeelne). 1960. aastani asusid need raamatukogu III korrusel. Selles ilusas kõrgete lagedega saalis asus paremat kätt vene, vasakut kätt eesti abonement. Seintel olid kataloogid, saali keskel aga paar lauda lugejatele kataloogiga töötamiseks. Tööpäev kestis kella 12-st 20-ni. Kaks esimest tundi olid sisetöö tegemise tunnid. Raamatukogu avati lugejatele kell 14. Lugejad tulid kohale minutilise täpsusega ja asusid kohe järjekorda. 3. aprillil 1957 läks pensionile Tallinna Keskraamatukogu toonane direktor Valdu Reekna – tema mind tööle võttiski. Direktoriks sai Niina Aršas. Olga Nuut, kes teenindas vene abonemendi teenistujate gruppi, asus tööle bibliograafiaosakonda, mind aga pandi tema kohale, ehkki õppisin alles esimesel kursusel Leningradis, N. Krupskaja nim. Riikikus Kultuuriinstituudis. 1960. aastal viidi vene abonement teisele korrusele, kus seniajani oli asunud lugemissaal, eesti abonement tõsteti ümber esimesele, lugemissaal aga kolmandale korrusele. Algas kogemuste omandamine lugejate seltskonnas, keda ma tookord lihtsalt kartsin, ja nemad, nagu mulle tundus, ei võtnud mind tõsiselt. Keegi rääkis, et ta oli eelmise raamatukoguhoidja juures eriarvel... Teine aga otsustas kontrollida minu teadmisi kirjandusest, andes mulle tellimislehe raamatule, mille nimeks oli kirjutatud „D. K. Miron. Poka tšego”. Kui tõin talle Boccaccio „Dekameroni”, oli ta üllatunud. Sain aru, Olga Nuut et kaks kuud tööd fondidega ei olnud möödunud asjatult. 16. veebruaril 1962 jäi bibliograafiaosakonnas üks koht vakantseks ja mind viidi üle selle osakonna vanembibliograafi kohale. Olgu öeldud, et see oli aeg, kui bibliograafe kutsuti bibliokrahvinnadeks... Osakonna juhatajaks oli Linda Masing. Tema õpetas mind lugejate küsimustele vastuseid otsides järjekindel ja kannatlik olema. Osakonnas oli tol ajal käimas suur töö raamatukogutöötajate tööd hõlbustava kartoteegi koostamiseks. Päringuid saime nii lugejatelt kui ka organisatsioonidelt. Sageli käis raamatukogus linnapea referent ning isegi valitsuse oma: pidime neile ettekanneteks materjali otsima. Tihti helistati Keskraamatukogu filiaalidest palvega vastata lugejate küsimustele: meie osakonnal oli ajalehtedes ja ajakirjades ilmunud artiklite kartoteek. Alates 1959. aastast koostas bibliograafiaosakond kodulookartoteeki „Tallinn”, mis hõlmas kõike, mis puu-