Tallinna Keskraamatukogu - Page 230

‹ 230 › Kuidas toona võõrkeelseid raamatuid komplekteeriti? 1980-ndate algul me võõrkeelseid raamatuid eriti kusagilt mujalt kui Bibkollektorist (ka venekeelne) ei saanudki. Soomekeelset kirjandust ostsime vahel antikvariaatidest. Saksa DV-st tellitavale uudiskirjandusele olid suured kataloogid. Bibkollektoris töötas tol ajal proua Pärloja, kes oli saksakeelse kirjanduse „peal” ja tellida sai tema kaudu. Võõrkeelne ja venekeelne kirjandus olid tollal kahes eraldi osakonnas. Võõrkeelse osakonna juhataja oli Aala Krastin, keda tunti kui väga head suhtlejat ja võõrkeelte valdajat. Temal õnnestus vahel kasutada ka oma tutvusi ja suhteid raamatute hankimisel. Praegu on hulgifirmad. Tellimine käib vahendajate kaudu ja ka katalooge saame me neilt. Loeme kataloogidest sisukokkuvõtteid, otsime autorite kohta internetist infot, vaatame, missugused teosed on saanud auhindu. Arvestame muidugi ka sellega, mida lugejad küsivad ja mille järele vajadus on, mida uut vaja oleks, mida peaks täiendama jne. Me ei pane rõhku niivõrd eksemplaarsusele – meie raamatud (v.a. venekeelsed) on enamasti ühes eksemplaris –, tähtis on, et oleks erinevaid nimetusi. Inimesed, kes võõrkeeltes loevad, on põhiliselt ühed ja samad. Kogu aeg küsitakse midagi uut. Meil ei ole ju ainult ingliskeelsed raamatud, tellime kirjandust ka prantsuse, saksa, rootsi, norra, hispaania ja teistes keeltes. Ostame ka kasutatud raamatuid, vahel eraisikutelt, vahel antikvariaadist, vahel oleme neid kusagilt kaugemalt ka kingitustena saanud. Venekeelne kirjandus saabub meile vahendajate kaudu otse Venemaalt. Kuna seal ilmub raamatuid väga palju, peame oma lugejate jaoks valiku tegema. Komplekteerijaid on meil võõrkeeltele üks, eestikeelsele kirjandusele kaks inimest. Kataloogijaid on venekeelsele kirjandusele kaks, võõrkeelsele üks võõrkeeli puhtalt valdav inimene – me ju teeme ka kirjeid. Meie raamatukogul on palju vene ilukirjandust, mida suurtes teadusraamatukogudes ei ole ega pruugi olla ka Tartus Lutsu-nimelises Keskraamatukogus. Neist tuleb teha täiskirjed. Oleme orienteeritud laiemale lugejaskonnale ja väldime väga spetsiifiliste raamatute võtmist. Viimaseid on ju võimalus saada suurtest raamatukogudest. Raamatute hinnad kasvavad omasoodu. Kui mõned aastad tagasi saime venekeelseid raamatuid suhteliselt odavalt, siis praeguseks on ka nende hinnad tõusnud. Kogu võõrkeelse kirjandusega on nii, et mida paremad raamatud – pean silmas just entsüklopeediaid ja teatmekirjandust –, seda kallimad nad on. Raamatud kuluvad. Vananenud kirjanduse mahakandmine on üks raamatukogutöö lõike. Mahakandmisel kõneldakse raamatu moraalsest kulumisest. Millal on Teie arvates raamat moraalselt kulunud? Ta kulub füüsiliselt. Sisuga on nii, et näiteks tehnika- ja arvutikirjandus aegub. Ilukirjanduses on moraalne kulumine väiksem. Seadused vananevad kiiresti, kuigi näiteks juuratudengid käivad meilt ka praegu 1960-ndate aastate seaduste kogumikke otsimas. Ilmselt on siis vaja. Vana ütlus „igale raamatule on lugeja” kehtib edasi. Alles äsja otsiti meilt 1960-ndatel aastatel välja antud aurukatla käsiraamatut – järelikult on teda vaja, uut trükki ei ole ju ilmunud. Kunagi ei või FVF