Tallinna Keskraamatukogu - Page 221

‹ 221 › Anna Žurba: „Kalamaja raamatukogu minu mälestustes.” Tööstuse 1. Buss nr. 3 peatus. On august 1970. Seisan sünge halli maja ees. Just äsja käisin tegemas füüsika sisseastumiseksamit TPI-sse. Tunnen, et heal juhul saaksin „kolme”. See rikub tuju, sest olin ju kooli lõpueksamil saanud „viie”. Kogu lennu peale oli vaid kaks „viit”. Lähen trepi juurde ja loen: Anna Žurba Kalamaja raamatukogu. Vaatan aknast sisse – pimedus. Pime, tühi ja kurb... Täpselt sama tunne on ka minu südames... Ees on ebamäärasus... Kas tõesti keegi seal töötab? Missugune igavus... Olen 16-aastane. Buss tuleb ja viib mind nende akende alt elujõge pidi 11 aastat edasi... TPI-sse ma ikkagi ei pääsenud: saingi „kolme” ega hakanud eksameid edasi tegema. Mis automaatse elektriside insener minust ikka saanud oleks? Mulle lihtsalt meeldis mu õpetaja ja ma armastasin tema ainet – füüsikat. Lõpetasin Pihkva pedagoogilise instituudi ja sain suunamise Põhja-Kaukaasiasse. Töötasin seal kolm aastat ja tulin Tallinna tagasi. Ja siis, üksteist aastat hiljem seisan sealsamas, Kalamaja raamatukogu trepil. Midagi ei ole muutunud: niisama vaikne, needsamad pimedad aknad... Ootan juhataja Veera Nikolajevna Ikonnikovat. Närveerin. Männiku raamatukogus, kuhu end tööle pakkusin, öeldi mulle viisakalt ära, siis aga saatis Tallinna Keskraamatukogu direktor Niina Aršas mu siia, korrates selle juures mitu korda: „Võtke arvesse, me töötame inimestega...” Ootan Veera Nikolajevnat. On külm ja pime. On detsember 1981. Hinges kripeldab. Teiselt poolt tänavat tuleb minu juurde naisterahvas. Väikest kasvu, kõhnake, pükstes ja ruudulises poolpalitus. Peas kootud müts. Kerge, kiire käik reedab temas energilise inimese. Tutvume. Veera Nikolajevna avab uksed ja laseb mind ette. Kindlalt, kiirete liigutustega lülitab ta sisse elektrivalguse. Sel hetkel tunnen, kuidas mulle voogab vastu tuttav lõhn, soe, kodune ja saladuslik. Siin asus Kalamaja raamatukogu 2007. aastani. Mul tuleb meelde, et nii lõhnas väike külaraamatukogu minu varases lapsepõlves. See oli muinasjuttude, seikluste, saladuste ja sõpruse lõhn – see oli lapsepõlve enda lõhn. Kui palju erinevaid raamatukogusid on seljataga: kooli, instituudi, klubide, rajoonide omad... Aga millegipärast ainult siin sai mulle osaks lapsepõlvemälestuste tulv. Kõik muutus kohe, kõik tundus nii mugav ja armas. Hingel hakkas hea, soe ja rahulik. Veera Nikolajevnaga sobisime me esimesest silmapilgust. Ta oli hea ja erksa vaimuga inimene, kellel olid entsüklopeedilised teadmised. Temaga oli alati huvitav koos olla. Ta tundis hästi Venemaa ajalugu ja vene kunsti. Ta valdas poola keelt ja asutas raamatukokku poolakeelse kirjanduse kogu. Tallinna ajalugu, linna arhitektuur ja eesti kunst pakkusid talle suurt huvi. Tööst vabal ajal viis ta läbi vanalinna ekskursioone, äratades turistides armastust Tallinna vanalinna vastu. Tal oli sõpru Ungaris ja Poolas, kes armastasid meie linna tänu talle. Raamatukogus kogus Veera Nikolajevna väga rikkaliku kunstiraamatute fondi. Enamik suurepärastest albumitest peegeldas maailma muuseumide ja galeriide rikkusi. Mäletan, kuidas ta tihti kordas, et raamatukoguhoidja tehtud viga raamatute paigutuses võib lugejale tähendada vajaliku raamatu kaotust kümneks aastaks. Võib-olla oli