‹ 220 ›
1992. aastal lahkus meie senine juhataja. Tema läks Peterburi. Eesti keelt ta ei osanud ega saanud sellest keelest
ka aru. Aga tol ajal sai niimoodi hakkama. Kõik aruanded
võis teha ju ka vene keeles. Kui tema ära läks, sain mina
juhatajaks.
Minu juhatajaks edutamisel tuli initsiatiiv ülemuste
poolt. Sellega oli ikka nii, et kui korraldati konkursse, siis
väljastpoolt uut inimest leida oli raske. Ka siis, kui mina
pensionile läksin, korraldas keskkogu konkursi uue juhataja leidmiseks. Lõpptulemus oli aga niisugune, et uus juhataja leiti ikkagi keskkogu töötajate seast. Teada-tuntud
inimest tahetakse rohkem, kõrvalt on raskem sobivat
kandidaati leida. 1992. aastal aga oli probleeme palju. Siis
oli täiesti uus aeg. Mingi periood uue aja alguses oli niisugune, et lasteraamatuid ei ilmunud peaaegu üldse, esikohal oli täiskasvanute kirjandus ja summad läksid sinna.
Lapsed jäid kõrvale, n.-ö. vaeslapse ossa. Hiljem oli aga
rahalisi vahendeid piisavalt. Kordagi polnud sellist olukorda, et me ei saanud seda tellida, mida tahtsime. Lastega on aga nüüd probleemid: nad ei taha enam nii väga
raamatukokku tulla. Täiskasvanud ikka tulevad uudiskirjandust otsima. 1992. aastal, kui ma esimest korda
juhatajaks sain, oli aga inimestel probleeme toimetulekuga. Siis käidi rohkem raamatukogus, sest raha oli
vähem ja raamatud olid kallid. Ka uute raamatute tulv
ei olnud nii suur. Veel 1990-ndate aastate lõpul polnud
nii palju uusi nimetusi kui praegu. Mul on meeles, et kui
ma 1970-ndate algul siia tööle tulin, käisime juhatajaga
Bibkollektoris raamatuid valimas. Kui 1990-ndate algul
juhatajaks sain, toimus tellimine keskkogu kaudu.
Praegu tegeleb meil komplekteerimisega töötlusosakond. Seal on inimene, kes teeb uutest raamatutest valiku ja tutvustab seda harukogudele. Vaatame ikka ise
raamatud enne läbi ja selle järgi valime välja. Tegelikult
on keeruline otsustada, kas raamat leiab lugeja või ei. Kipub olema nii, et ilukirjandus on kogu aeg väljas, teaduskirjandusega on aga nii, et mis kedagi huvitab, on raske
ette ennustada. Dokumentalistikat ja memuaare loetakse
kogu aeg. Inimesi huvitab n.-ö. teadmiskirjandus. Eesti
kirjanduse noorte autorite puhul ei oska lugeja alati otsustada, mida lugeda. Üritasin aga ikka eesti kirjanike teoseid
lugejatele pakkuda. Soovitame lugejale seda, mida oleme
ise lugenud. Muidugi on ka neid lugejaid, kes tahavad „ainult armastust!” Aga kui nii mõelda, siis miks ta ei või