Tallinna Keskraamatukogu - Page 218

‹ 218 › Vaike Sirendi: Viljandi Kultuurharidusala Koolist Kalamajja Enne kui tulite 1972. aastal tööle Kalamaja raamatukokku, lõpetasite 1966. aastal Viljandi Kultuurharidusala Kooli raamatukogunduse eriala. Kas raamatukogundus oli tollal populaarne? Õppisin Viljandis aastatel 1964–1966. Ei mäleta, et vastuvõtt oleks toimunud konkursi korras, õppima pääsesid kõik neliteist soovijat. Kahjuks kaks meie hulgast loobusid õpingutest õige pea. Kursus oli meil kokkuhoidev ja tegus. Elasime kooli ühiselamus ja esimesel õppeaastal kõik koos ühes suures toas – sellised olid tookordsed olud. Meie kursusel õppis Hele-Kaja Tinno (praegu Hele-Kaja Mäesepp, Tartu Keskraamatukogu). Tema suure veenmisjõu mõjul moodustasime raamatukogunduse erialal õppijatest kaheksaliikmelise rahvatantsurühma. Meid juhendas samal ajal tantsujuhtimist õppinud Virve Teetlok. Tantsisime end läbi tiheda konkursisõela ka 1965. aasta üldlaulupeole. Viljandi Kultuurharidusala Kool oli väga mitmekülgne. Tol ajal toimusid kultuurikooli traditsioonilised näärikarnevalid. Esimesel õppeaastal instseneerisime F. R. Kreutzwaldi „Kilplased”. Tegime kostüümid ja lavakujunduse ja – esikoht oligi meie! Õpiaastatest on veel meeles praktikaülesandena korraldatud üritus lastele. Mängisime muinasjuttu „Tare-tareke” Loodi metsaonnis. Põnevust oli palju: jalutuskäik läbi metsa, sisenemine salapärasesse tarekesse ja keegi koputamas uksele... Meenutan südamesoojusega tolleaegseid õpetajaid ja kursusekaaslasi. Ei saa mainimata jätta, et oleme enamuses oma õpitud erialale truuks jäänud. Kuidas sattusite Kalamaja raamatukokku? Kõigepealt suunati mind Rapla rajooni Kuimetsa raamatukokku. Kui olin seal kolm aastat töötanud, kolisin tagasi Pärnumaale ja jäin elama isakoju, tööle sain kauplusse. Siis tulin Tallinna. Minu abikaasa oli Kalamaja raamatukogu lugeja. Ta käis päris tihti raamatukogus ja mina hakkasin koos temaga siin käima. Ühel päeval nä- gin ma letil kuulutust: vajatakse raamatukoguhoidjat. Nii juhtuski, et minust sai 1972. aastal Kalamaja raamatukogu töötaja. Seoses avatava lasteraamatukoguga (praegune Pelguranna haruraamatukogu) Tallinna Kalinini rajoonis lahkusid Kalamaja raamatukogu juhataja N. Zabelina ja lugemistoa juhataja Kaja Oru (Kaja Palmiste, kes praegu on Männi haruraamatukogu juhataja). Nende ülesandeks sai uue raamatukogu avamine lasteteeninduseks. Mind võeti tööle lugemistoa juhataja ametikohale. Kalamaja raamatukogus meeldis mulle väga. Tol ajal oli lugejate kontingent teistsugune kui praegu. Raamatukogus käis palju lapsi. Lugemistuba oli meil väike, mahutas umbes 8–10 inimest ning seda kasutasid ainult ajalehtede ja ajakirjade lugejad. Ehkki ümberkaudu elas palju vene rahvusest uusasukaid, oli eestlasi külastajate hulgas rohkem. Raamatukokku olid tellitud kõik nõukogudeaegsed keskajalehed, „Pravda”, „Izvestija” jt. Koju ajakirju vist algul ei laenutatudki, neid loeti vaid kohapeal. Mis on meeles 1970-ndate aastate Kalamaja miljööst? Raamatukogu asus Tööstuse tänaval, majas nr. 1. Meie kõrval oli raamatukauplus. Ümberringi olid väikesed kauplused, väikesed majapidamistarvete- ja toidupoed, saun. Kino „Lembitu” oli lähedal. Tol ajal oli siin kaks kooli: eesti ja vene kool. Otse meie kõrval asus suur vene kool, mida enam ei ole. Vahepeal käis meil väga palju vene lapsi. Tegime neile raamatukogutunde, õpetasime, kuidas raamatukogu kasutada, kuidas end lugejaks registreerida, kuidas otsida kataloogist kirjandust – tol ajal olid meil veel sedelkataloogid. Lastele see meeldis. Eesti kool asus Salme kultuuripalees, see jäi raamatukogule üsna lähedale. Kalamaja Põhikool – see töötab ka praegu. 1970-ndatel, kui ma tulin, oli meil side „Ilmarise” tehasega. Neil oli oma raadiosõlm. Meie vahel oli kokkulepe, et meie töötajad käivad nende raadiosõlmes raamatute ülevaateid tegemas. Mis on olnud see, mis Teid Kalamajas paigal hoidis? Kas siinne miljöö, isikliku elu mälestused või oma lugejad? Või veel midagi?