Tallinna Keskraamatukogu - Page 215

‹ 215 › le tööle ja nii me aasta lõpus kohad vahetasime. Huvitav oli see, et komplekteerijad iseloomustasid mind üsna hästi ja arvasid, et sobin metoodikuks küll. Kohe oli tulemas aastaaruannete esitamise aeg. Tol ajal olid ka ametiühinguraamatukogud meie juhendada. Statistilised aruanded olid pikad ja põhjalikud: kogud tuli esitada liikide kaupa, laenutused liikide kaupa, lapslugejad klasside kaupa jne., kõik pidi klappima ja täitjad tegid palju vigu. Töö käis ju arvelauaga. Ka tekstilised aruanded olid üsna paksud. Paberitöö tulv oli tohutu. Tuli palju vaeva näha. Siis algas raamatukogus sotsialistliku võistluse aeg. Sotsvõistlusel oli tähtis põhimõte, et kõik pidi kogu aeg kasvama: lugejate, laenutuste ja külastuste arv. Tuli kõikvõimalikke tabeleid täita, kuude kaupa võtsime arve kokku ja arvud aruannetes muudkui kasvasid ja kasvasid. Niipea kui sotsvõistlus lõppes, arvud ka enam ei kasvanud! Vahel, kui näitajad ikka väga suured tundusid, küsisin mõne töötaja käest: kust nii suured numbrid tulevad. Et kas kõik inimesed tema harukogu piirkonnas on korraga lugejaks hakanud...? Aga noh, tore oli, kui kasvasid! Pärast kolme kohustuslikku aastat otsustasite raamatukogust lahkuda, aga tulite tagasi. Tol ajal oli kord, et pärast ülikooli lõppu tuli ühes kohas kolm aastat töötada, siis olid kõrghariduse kulud tasa teenitud. Läksin uude kohta – Plaanikomiteesse. Seal olin kaks ja pool või peaaegu kolm aastat. Töötasin dokumentide unifitseerimise alal. Plaanikomitees oli hoopis teine õhkkond. Maja oli ilus, inimesed olid toredad, kõik oli n.-ö. super, aga ma tundsin, et ei tahaks kauem seal olla: töö oli ikka väga kuiv. Siis loodi Tallinna Keskraamatukogus metoodikaosakond, varem otsest osakonda polnud. Sinna vajati juhatajat ja mulle tehti ettepanek sellele kohale asuda. Palk oli ka vist veidi suurem. Tulin tagasi. Vahepeal oli raamatukogudes peetud Lenini sünnipäeva ja ka Brežnevi „Väike maa” oli juba ilmunud. Seda teost oli palju arutatud ja materjale kõigest sellest oli ilmunud hirmus palju. Tuleb ausalt tunnistada, et metoodikaosakonnad olid teatud mõttes ikkagi ideoloogiakantsid. Asi pidi ju käima! Ei tulnud kõne allagi öelda, et sa ei tee neid üritusi. Kõiki poliitilisi sündmusi, ka NLKP kongresse pidi raamatunäituse või mõne üritusega tähistama. Keegi asja suurt tõsiselt ei võtnud, kahtlustasime, et isegi raamatukogu partorg, kes oli Õismäe harukogu juhataja, pani vahel kirja olematuid üritusi, sest ega hu- vilisi ju polnud. Peamised olid siiski näitused. Tol ajal oli keskkomitee vastu võtnud otsuse noorsootöö parandamiseks, või kuidas see täpselt sõnastatud oli, ma ei mäletagi. Igal juhul oli keskpunktis töö noortega. Pidime koostama aruandeid, kirjutama „spravkasid” ametiühingu nõukogusse, partei keskkomitee Tallinna osakonnale, Rahvusraamatukogule, ei mäletagi enam kuhu veel. Huvigruppe oli palju. Meil oli juba välja kujunenud oma „šnitt”, kuidas neid kirjutada. Ilmselt pidid nemad omakorda jälle midagi kokku kirjutama. Meie raamatukogu oli Gorki-nimeline ja siin oli ka väga suur vene osakond oma koguga. See andis tooni. Aeg oli raamatukogule oma jälje jätnud, aga inimesed olid ju nagu inimesed ikka ja lugejadki nagu lugejad ikka. Mina töötasin tol ajal harukogudega, Helgi Peeba töötas keskkoguga – ei tema ega mina olnud parteis. Selleks ajaks oli ka leti pealt poliitkirjanduse kaasaandmine vaikselt lõppenud. Sunniviisiliselt ei antud enam midagi. Näitusi tehti nii, et tsitaat kongressi otsustest pidi alati suurelt väljas olema. Vist keegi ei vaadanud neid näitusi. Aga olid ju tähtpäevad ja midagi tuli teha. Vaesed harukogud, nad võisid ju organiseerida poliittähtpäevade puhuks üritusi, aga see oli raske: kunagi ei teadnud, kas keegi kuulama ka tuleb ja tihtilugu ei tuldudki. Mingid õhtud siiski toimusid ja oli vist ka külastajaid, aga enamasti olid need pro forma tehtud. Mul on meeles, et üks harukogu juhataja oli justkui korraldanud suure ürituse, oli see Leninist vms. Hakkasin siis tema käest asja uurima, sest tundus võimatuna, et keegi midagi niisugust kuulama võis tulla, ja kes sellist üritust ettegi võis valmistada. Küsisin, et kes sul seal esines, kes sõna võttis ja millest räägiti, aga vastus oli kõigi mu küsimuste peale üks: ei mäleta enam täpselt. No kui ei mäleta, siis ei mäleta! Nii tehtigi peamiselt näitusi. Lõppude-lõpuks oli meie põhiline eesmärk oma lugejaid teenindada, nende lugemissoove rahuldada ja seda me ka tegime. Kõigele vaatamata oli metoodiline töö minu jaoks huvitav ja mitmekesine, ka sai suurel kodumaal ringi sõita, et uusi töökogemusi omandada. Olen alati olnud uudishimulik ja ka reisihuviline. Kus Teie kogemusi vahetamas käisite? Kui muidu oma liiduvabariigist välja ei saanud, siis kord aastas käidi kogemusi vahetamas ikka. Nii ka meie. Mäletan toredaid reise Bakuusse, Tbilisisse, Kiievisse, Usbe-