Tallinna Keskraamatukogu - Page 214

‹ 214 › dus üsna mõttetu tegevusena. Korrastatud kogudest oli asi kaugel. Kaadrimuudatusi tol ajal ei tehtud, kes olid, need olid – kui mõni just ise ära läks –, aga lahti ei lastud halvasti tehtud töö pärast kedagi. Kui palju määras toonane ideoloogia raamatukogu tööd? Raamatukogu asedirektor oli pikki aastaid Helgi Peeba. Töötasin temaga käsikäes – minu arvates me sobisime kokku. Helgil oli huumorimeelt, see aitas teinekord väga palju. Kui aruandeid kirjutasin ja sissejuhatused liiga üldsõnalised või lühikesed said, ütles Helgi ikka: „Pane šoumi juurde!” Mina siis panin. Kui nii võtta, siis mis oli asja mõte? Mõte oli ju see, et raamatukogu saaks võimalikult rahulikult töötada. Meil ei olnud vaja mingeid intsidente. Oli vaja, et meiega oldaks keskmiselt rahul, olid lugejad, kes meid vajasid. Kogu toonane ideoloogia voolas enamusel eestlastest – minu meelest – sujuvalt mööda külge alla. Kontrolle muidugi käis, aga ma ei arva, et raamatukogu mineviku või Sibula pärast. Rahvaraamatukogu pidi olema ka ideoloogiaasutus. Meie ülesanne oli koos kooliga uut põlvkonda kommunismi vaimus kasvatada. Sellepärast oli vaja ka kontrollida, kui õigesti ikkagi kasvatame. Need kontrollid, kes Moskvast tulid, ei teadnud ju Sibulast midagi. Aga eks Keskraamatukogu peeti üldiselt ikka silmas. Juhendades oma raamatukogude tööd, saime meie omakorda juhised Rahvusraamatukogust ja lastetöö osas Laste- ja Noorteraamatukogust. Muu hulgas saime põhilise osa metoodilisi kirju ja kirjandusnimestikke neilt. Kõik see puudutas ka ideoloogilist tööd. Ega meil endil palju välja mõelda polnudki vaja. Nii see süsteem töötas enam-vähem kõikjal üle Nõukogude Liidu. Lõpetasite 1975. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi raamatukogunduse ja bibliograafiaosakonna. Mis aeg see oli? Oli sügav stagnaaeg. Pidin minema tööle Meditsiiniraamatukogusse metoodikuks, aga seal oli kuupalk 80 rubla. Keskraamatukogus oli ka vaba koht, palk 90 rubla – see otsustas kõik. Ma ei saanud enda kohta öelda, et mul oli raamatukogundus veres, sellepärast läksin seda õppima. Oleksin tahtnud õppida inglise keelt, tegin ära ka eksami, aga oli tuttavaid, kes laitsid selle mõtte maha: õpetaja amet on raske, tõlketööd saada aga veel raskem. Mõlgu- tasin mõtet minna Tartusse õigusteadust õppima, aga ka siin olid mõned takistused, peamiselt perekondlikud ja majanduslikud. Lõpuks otsustasin raamatukogunduse kasuks: olin noores põlves olnud päris lugemisnarkomaan. Õppima asudes küsiti, kas soovin humanitaar- või tehnikakallakut. Ütlesin asjalikult: tehnika – sellel on tulevikku! Nii pidingi õppima kõrgemat matemaatikat ja keemiat. Neist esimest mu pea ei võtnud, aga läbi ma sain. Raamatukogunduse osakonnas oli Kaljo-Olev Veskimägi meie suur korüfee. Kui ta kõneles loengus Aleksandria raamatukogust, siis siiani on meeles, missuguse eruditsiooni ja vaimukusega ta seda tegi! Eksamitel oli ta aga väga nõudlik. Raamatukogude ajaloo eksamil oli ruumis suur sahistamine, küllap ta kahtlustas spikerdamist, ja arvas ilmselt, et ka mina spikerdasin. Nii ta küsis siis minult pool tundi lisaküsimusi ja oleks mulle hea meelega „kolme” pannud, aga see ei läinud läbi. Kui ma ülikooli lõpetasin, kirjutasid üliõpilased vastastikku iseloomustusi, millisele tööle keegi rohkem sobib. Ütlesin kursusekaaslasele, et kirjutagu minu kohta: metoodikuks. Metoodiku tööst oli meie tollases õpikus vist pool lehekülge, aga see mind ei heidutanud. Keskraamatukogus töötasin algul paar kuud komplekteerimisosakonnas. Kõigepealt keerasin oma laua ümber – midagi pidi ju muutma. Vaatasin nüüd aknast välja haljasalale. Esimesed päevad jälgisin ma ainult kella, et millal tööpäev küll lõpeb. Mulle anti väga lihtne ülesanne: pidin raamatukogudesse minevatesse raamatutesse vastava raamatukogu nimega templi lööma. Templeid lüües unustasin ennast vahel aknast välja vaatama ja nii oli ammu juba uue raamatukogu templi löömise aeg kätte jõudnud, mina aga lõin ikka veel vana templit, ja jälle tuli mul oma tööd küll kustutada, küll parandada. Kohe alguses olin ühe päeva üksinda tööl – oli puhkuste aeg. Tuli kirjutada kaarte ja määrata liike. See oli täpne töö algajale. Kirjutasin ühe liigi valesti, olin ju õppinud tehnikaharus ega teadnud palju rahvaraamatukogude liigitussüsteemist. Mäletan, kuidas järgmisel päeval tuli Silvia Eglon tööle ja minu vea avastas. Ta oli väga pahane: „Mis see siis siin on?” hüüatas ta, „noor spetsialist ja niisugune viga!” Vastasin, et ega ma kohe kõiki asju ka ei tea ja lisasin enesekaitseks: „Ega teie ka lapsest saadik kõike ei teadnud!” Sellega asi jäi. Komplekteerimisega ma eriti kuulsaks ei saanud, see töö tundus mulle igavana. Vilve Rits, kes töötas metoodikuna, tahtis tervislikel põhjustel rahulikuma-