Tallinna Keskraamatukogu - Page 213

‹ 213 › Mida ma oskan selle aja kohta öelda? Elati oma elu ja tehti oma tööd. Me olime siis suuremad eestlased, kui me praegu oleme – kahjuks on see nii. Aga vana kooli inimesi – no kuidas võtta? Minu ümber töötas ju palju neid, kes olid sündinud 1930-ndatel. Sibula aeg oli üks, millest räägiti ja mida meenutati. See langes raamatukogu kujunemisaastatesse. Raamatukogu juhiks oli saanud andekas inimene, kes oma tööd südamega võttis. Aleksander Sibul oli raamatukogu ja raamatukogunduse heaks palju teinud, ta oli fotode järgi ka kena ja esinduslik mees. Sedagi on tänapäeval raske kujutleda, et käidi välismaal ja tassiti raamatuid raamatukogule kotiga kaasa, aga nii see tookord tihti oli. Millised olid suhted Rahvusraamatukogu ja Keskraamatukogu vahel? Keskraamatukogu oli ju kunagi Eesti keskne raamatukogu, Riiklik Avalik Raamatukogu teenindas peamiselt riigiasutusi. Peale sõda kadusid meie raamatukogult senised funktsioonid, võeti ära suur osa kirjandusest, millest enamuse sai Rahvusraamatukogu. Muutusime tavaliseks linnaraamatukoguks. Tasapisi käis see süsteem üha enam alla: ruumid olid kitsad ja lagunesid, eelarve oli väga minimaalne, kuid lugejaid oli meil palju, laenutasime ju raamatuid koju. Kui Rahvusraamatukogu suur ja kallis hoone hakkas valmima, hakati muretsema, kui palju lugejaid sinna tuleb: kas suured kulutused ikka on põhjendatud? Meie raamatukogu lugemissaal taheti likvideerida. Küsimus oli selles, et Rahvusraamatukogu oli nii suur paljude lugemissaalidega ja ilus – milleks selle kõrvale veel üle Vabaduse platsi asuval raamatukogul lugemissaal? Olime üsna hädas. Palusime Hans Jürmani abi. Tema püüdis asja selgitada ja rõhuda meie ajaloolisele järjepidevusele: Keskraamatukogu algas ju lugemissaalist ja igal rahvaraamatukogul peab lugemissaal olema. Kui Rahvusraamatukogu oli juba mõnda aega töötanud, selgus, et neil oli lugejaid liigagi palju. Sinna hakkas käima ka väga palju lapsi, kes lihtsalt aega veetsid ja vahel ka pahandust tegid. Rahvusraamatukogu ei saanud rahvaraamatukogu funktsioone üle võtta. Ühesõnaga, mingil ajahetkel tekkis oht, et lugejad uputavad Rahvusraamatukogu üle ja siis otsustati, et ka Tallinna rahvaraamatukogusid on vaja hakata järele aitama. Ivi Eenmaa toetas seda mõtet väga. Oli ju nii, et keset linna asus kaks raamatukogu: uhke Rahvusraamatukogu ja meie maja, mis nägi väga armetu välja. Harukogud olid muidugi veel armetumad. 1980-ndatel toimus Keskraamatukogus küll remont, see aga venis ja oli halva kvaliteediga. Üheks põhjuseks oli ka see, et me ei saanud kirjandust majast välja viia. Vist oli aasta 1996, direktoriks oli siis Anne Skrõpnik, kui meile ühel heal päeval teatati Linnavalitsusest, et tehku me peamaja remondi rahaline plaan ja pangu ka muus osas kirja kõik, mida oskame panna. Aga mida me oskasime panna? Me olime elanud nii kehvalt, et ei osanud õieti millestki unistada. Hinnad muutusid sel ajal juba kogu aeg. Mina olin siis direktori asetäitja. Pidin tegema infotehnoloogia kulutuste plaani. Oli hirm, et küsin liiga vähe raha. Arvutasin ja arvutasin, seejärel korrutasin kõik kahega, lõpuks kolmega. Aga seegi summa tuli väike... Kui veel suhetest kahe raamatukogu vahel rääkida, siis Rahvusraamatukogu oli meist kõrgemalseisev raamatukogu ja seda oli ka tunda: sealt saime pähe ja sealt saime abi. Mis Teid Tallinna Keskraamatukokku tööle tulles kõige enam üllatas, mis nördima pani? Teadsin seda raamatukogu üldiselt hästi. Juba minu ema oli Keskraamatukogu lugeja, hiljem hakkasin ka mina siin lugejaks. Küsimus oli aga selles, et tulin koolipingist. Tulin teisi õpetama: minu ülesandeks oli harukogusid juhendada, õpetada neile statistika tegemist ja kuidas üldse tööd korraldada. Kui tänapäeval tuleb noor inimene tööle, mõeldakse kohe, kuhu ta koolitusele saata. Siis ei olnud mingit koolitust, tuli kohe tööle hakata. Vahel oli küll pinge nii suur, et ärkasin öösel üles, midagi tuli äkki meelde ja kirjutasin selle kohe paberi peale üles. Algus oli väga tormiline. Ma ei jõudnud veel üldse sisse elada, kui juba tulid aruannete laviinid. Ei olnud aega midagi mõelda, et mis raamatukogu see o