Tallinna Keskraamatukogu - Page 21

‹ 21 › Esimesest maailmasõjast Eesti Vabariigini Tallinna Linna Maksuta Avaliku Raamatukogu 1914. aasta aruandest selgub, et kõige suurema protsendi raamatukogu külastajatest moodustasid käsitöölised (25,1%), järgnesid kindla elukutseta lugejad (14,1%), töölised (13,8%), kontoriteenijad, kirjutajad, raamatupidajad (10%), mees- ja naiskursistid (7,2%), kooliõpilased (6,4%), kaupmehed (5,6%), sõjaväelased ja ametnikud (4,6%), kooliõpetajad ja kasvatajad (3,8%), üliõpilased (2,1%), teenijad (1,6%), meremehed (1,1%), põllumehed, aednikud, valitsejad (1%) ja muud elukutsed (3,6%).18 1/3 laenutustest moodustasid ajalehed, raamatutest moodustas ilukirjandus 2/3 ja teaduslik kirjandus 1/3. Alates 1916. aastast sai kolmel õhtul nädalas kirjandust ka koju laenutada, kuigi ainult neid raamatuid, mida oli kaks eksemplari. Tagatismaksu küsiti raamatu hinna ulatuses. 1917. aastaks raamatukogude olukord muutus. „Kõrvu uute raamatukogudega hakkas elustuma neid, mis sõja puhkedes olid oma tegevuse katkestanud, mõne töös võis näha tõusugi. Tallinna Linna Avalikule Raamatukogule oli 1917. aasta 51 000 külastajaga rekordiline. Päevas käis 150–200 inimest, kelle peatähelepanu oli suunatud poliitilistele ajalehtedele. Pööningult toodi alla seal peidus olnud kirjandus”, teatab K.- O. Veskimägi.19 Järjest enam hakkas tunda andma aga ruumide väiksus. Uued ruumid leiti 1918. aastal linna-asutuste tarbeks ostetud Tallinna Vene Seltskondliku Kogu majas Gogoli puiestee 4 (praegu Estonia puiestee 8). Kolimine toimus 1920. aastal. Kolimine Gogoli pst. 4 Tallinna linn omandas Vene Seltskondliku Kogu hoone 30. mail 1918. aastal 350 000 rubla eest. Tehing kinnistati 31. mail 1918. Algul anti raamatukogule ainult suur saal ja selle kõrval asunud näitelavaruum. Otsus anda terve maja raamatukogu käsutusse tehti 28. veebruaril 1923. Ometi kulus selle otsuse elluviimiseks veel kümme aastat. Esinduslik historitsistlik hoone ehitati 1894–95. Eskiisprojekti tegi M. Breobraženski, lõpliku projekti arhitekt R. Knüpffer. „Siseplaneering on lihtne ja funktsionaalne: peasissekäigu vestibü ülist kahel pool oli piljardiruum ja lugemissaal, II korrusel avar peosaal lava ja vastuvõturuumiga; hoovipoolses osas köögi ja puhveti abiruumid ning II korrusel banketisaal, puhvet, kaardimängutoad ja kabinetid, mida ühendasid I korruse ruumidega kolm treppi; peakorpuse keldris oli keeglirada ja laoruumid. Suhteliselt tagasihoidliku tänavafassaadi esinduslikkust rõhutas kõrge sokkel, I korruse krohvrustika, karniisid, II korruse suured krohvraamistusega kaaraknad ja akendevahelised pilastrid. Ümberehitused 1925 (arh. H. Johanson) ja 1938 (arh. E. Mõttus) tõid kaasa siseplaneeringu osalise muutmise ja algse sisekujunduse likvideerimise.” 20 TLA. F. 400, nim. 1, s. 318.