Tallinna Keskraamatukogu - Page 206

‹ 0 › Vilve Rits: Tartu Riikliku Ülikooli bibliograafiaosakonnast Tallinna Keskraamatukokku* Unistasin raamatukoguhoidja ametist juba lapsepõlves. Minu unistus läks täide: mul oli õnn õppida raamatukogundust Tartu Riiklikus Ülikoolis. Olin 7. klassis, kui sattusin koos emaga Leningradi. Ema sõbranna otsustas oma Leningradis elavale vennale külla sõita ja kutsus ka meid kaasa. Sõbranna vend oli eestlane, kuid tema perekonnaliikmed eesti keelt ei osanud. Mina ei osanud vene keelt peaaegu üldse. Jõudsime kohale ja läksime koos selles peres kasvanud tüdrukuga linna vaatama. Käisime läbi kõik muuseumid ja vaatamisväärsused. Kuidas me vestlesime, ma ei mäleta, aga kõik mis vaja, sai räägitud. Too tüdruk õppis raamatukogunduse tehnikumis. Kuna armastasin väga lugeda, mõtlesin: vaat see on alles elukutse, raamatukogutöötaja! Teadsin, et Tallinnas ei olnud ühtki sellist kohta, kus raamatukogundust õppida. Mõtlesin, et tuleksin ka Leningradi õppima, kui ma ainult vene keelt oskaksin. Pärast seitsmendat klassi läksin keskkooli. Mõte raamatukogundust õppida oli mul alles. Siis, täiesti ootamatult avati tollases Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogia baasil raamatukogunduse osakond. Mu naabritüdruk, kes lõpetas aasta enne mind, läkski sinna õppima. Kui sellest kuulsin, mõtlesin vaikselt, et minu soov läheb vist ikkagi täide. Lõpetasin 1955. aastal Viljandi 2. Keskkooli, sõitsin Tartusse. Konkurss oli kaks inimest kohale. Pääsesin ülikooli ja hakkasin õppima. Hoolimata sellest, et mõni ikka vahel ironiseeris – bibliograafia, see ka mõni teadus –, ei ole ma oma erialavalikut mitte kunagi kahjatsenud ega pole kahjatsenud ka seda, et raamatukogus töötanud olen. Ülikoolis tundsid eesti filoloogid suisa kadedust, et * 2007. aastal tehtud intervjuu põhjal. meie saime nii palju kirjandusloenguid. Bibliograafidele õpetati eesti, vene, välis- ja antiikkirjandust, aga ka rahvaste kirjandust ja lastekirjandust. Meil olid suurepärased õppejõud. Olime vist esimesed, kellele Harald Peep eesti kirjandust lugema hakkas. Meile Peep väga meeldis. Juba tookord luges ta ka väliseesti kirjandust. Omavahel me vaikselt imestasime, et kuidas tal sellest pahandust ei tulnud – aga ei tulnud. Lastekirjandust luges Liis Raud, vene kirjandust Johannes Feldbach, Nõukogude Liidus elavate rahvaste kirjandust Sergei Issakov. Antiikkirjandust luges Villem Alttoa, väliskirjandust Vilma Trummal. Veel olid meil õppejõududeks Karl Taev, Udo Kolk, Gerda Laugaste jt. Kõik oma eriala suurepärased esindajad. Erialaaineid õpetasid Elsa Kudu, Kaja Noodla, Arda Kirsel, Karin Sarv, Ingrid Loosme jt. Muidugi õppisime me ülikoolis ka kõiki „punaseid” aineid, aga nende ainete õppimist võeti üldiselt huumoriga ja mingit tragöödiat sellest ei tehtud. Kirjutasin diplomitöö kirjastusest „Loodus”. Richard Kleis oli üks minu juhendajatest. Mõtlen tänini, et noor inimene ei oska ju alati hinnata neid võimalusi, mida niisuguse töö tegemine pakub. Tegin küll kõik südamega valmis, aga kui nüüd aastakümneid hiljem oma diplomitöö mustandeid lugenud olen, arvan ikka, et kui praegu tuleks seda tööd uuesti alustada, siis kui palju ma oma juhendaja käest selle teema kohta küsiksin! Või Johannes Voldemar Veski käest, kelle juures käisin kodus mälestusi pinnimas. Viienda kursuse teine poolaasta oli diplomitöö tegemiseks. Istusin põhiliselt Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus ja ajasin kataloogides, nimestikes ja ajakirjanduses sõrmega järge. Töö oli väga huvitav. Olin enne samal teemal teinud kursusetöö: tookord oli kirjastus „Loodusega” seotud teemad jaotatud kahe inimese peale. Uurisime siis seda teemat koos Endel Põdraga: tema kirjutas ajaloo poole, mina trükitud väljaannete nimestiku. Diplomitööks võttis Endel aga midagi muud ja terve