Tallinna Keskraamatukogu - Page 205

‹ 205 › les, vastanud ta, et ei ole seal midagi riigivastast, on lihtsalt kirjandusõhtud. Tartu maantee raamatukogus pidite lugejaid ka nõustama. Kas neid, kes vajasid teie abi kirjanduse leidmiseks kindlale teemale, oli palju? Referaatideks-ettekanneteks otsisime me ikka materjali teemade kaupa. Väga palju abi oli artiklite ja retsensioonide kartoteegist. Ka Keskraamatukogust otsisime, kui saime nõudmise. Näiteks vene lapsed käisid meil materjali otsimas, kui pidid teatud looma või linnu kohta loodusloo tunniks kirjaliku töö kirjutama. Lõpuks otsisime kogu olemasoleva kirjanduse välja ja kirjutasime hiljem juurde, kust leidsime. Sageli tuli otsida ka ajaloo teemadel. Kord soovis keegi saada venekeelset bibliograafiat Eesti laulupidude kohta. Otsisime seda materjali päris mitu päeva. Tähtaeg oli väga lühike, aga saime hakkama. Selgus, et erinevaid allikaid oli selle teema kohta tegelikult väga palju. Mida loeb kogu elu raamatukogus töötanud inimene pensionipõlves? Kui ma ehedat eesti kirjandust tahan lugeda, võtan ikka „Tõe ja õiguse“ I osa või mõne Oskar Lutsu teose. Mulle meeldib ka Erni Krusten. Vahel loen vene keeles. Need, kes vene kirjandust Eestisse müügile toovad, toovad neid raamatuid, mis on tõesti huvitavad. Nende hulgas on põnevaid memuaare ja nende naiskirjanikud on tegelikult väga huvitavad. Olen praegu kolmes raamatukogus lugeja: Sõle ja Pelguranna harukogus ning Aegviidus, kus viibin suvel. Seal, metsade rüpes, võtan oma koera kaasa ja teen vahel tundidepikkuseid jalutuskäike. Ma olen suur taimede sõber: huvi ravimtaimede vastu on püsinud tänaseni. See huvi algas kuuendast-seitsmendast klassist. Mul oli mustvalge raamat „Kodumaa ravimtaimed”, mille ma otsast otsani läbi uurisin. Vahel ma mõtlen, et mis oleks olnud siis, kui tookord oleks keegi mind sellele alale suunanud, nagu Virkus kirjanduse juurde suunas... Huvi taimi tundma õppida on pärast pensionile jäämist süvenenud. Mulle meeldib uurida, mida taimedega ravida saab. Kui ma mõnda uut taime näen, vaatan r