Tallinna Keskraamatukogu | Page 203

‹ 203 › Aitasime ette valmistada veel ka Kadrioru kontserdiväljakul ühe proletaarse kirjaniku õhtut, ju see oli Johannes Lauristini õhtu. Pärast oli kontsert, aga esimene osa oli kirjanduslik. Tartu maantee raamatukogu oli üks esimesi, mis Kadriorus rannaraamatukoguga alustas. 1976. aastal, kui meie haruraamatukogu 50. aastapäev oli, rääkis Helju Elstrok, kuidas ta raamatutega väljas oli. Äkki hakanud vihma sadama. Helju pani raamatud kiiresti tooli alla, istus ise tooli peale ja sättis seelikusabad laiali üle raamatute. Kõik, kes mööda läksid, naersid: ta oli nagu kanaema! Kuidas tol ajal raamatute soovitamisega oli? Pidime soovitama ja kirjandust pidi tundma ning teadma. Raamatuid ei ilmunud nii massiliselt. Mõni asi oli nagu anekdoodis. Kord tuli lugeja uksest sisse ja küsis raamatut, mille nimi pidi tema teada olema „Jaan Aer”. Ütles, et tema ema tahtvat seda lugeda. Meie hakkasime siis mõistatama, et mis raamat see olla võis, ja lõpuks mõistatasimegi ära: see oli „Jane Eyre”! Aga lugu läks edasi. Lugeja töötas lihakombinaadis. Kui ta siis mõne aja pärast jälle raamatukokku tuli, tõmbas ta taskust suitsuvorstirõnga, pani letile ja ütles: „See on teile – nii hea raamatu andsite mu emale ikkagi!” Raamatud, mida alati vähe oli, olid venekeelsed detektiivid. Vene lugejad arvasid, et me hoiame neid leti all ega taha lihtsalt igaühele anda. Tulid, küsisid ja küünitasid ise samal ajal leti alla vaadata – äkki on need detektiivid meil seal oma tuttavatele valmis pandud... Aga meil polnud neid, ammu siis leti all! Tol ajal ei ilmunud detektiive ju kuigi sageli. Kumb osakond Tartu maanteel suurem oli, kas eesti või vene osakond? Vene lugejaid oli rohkem. Lasteosakonnas niisamuti. Meil oli ju ka lasteosakonna filiaal. Sellega oli omaette lugu. Meile anti ühiskondlikus korras hooldada Pronksi tänava ühiskondlik raamatukogu. Seal õiendasid raamatutega pensionärid. Nende juhendamine oli kolme raamatukogu vahel ära jaotatud ja iga raamatukogu hooldas neid aasta korraga. Aga siis äkki tuli seadus, et ühiskondlikud raamatukogud likvideeritakse. Õnnetuseks juhtus olema just meie hooldamise aasta. Pronksi tänava inimesed olid väga tigedad, justkui meie oleksime selle seaduse välja mõelnud. Nad võtsid kätte ja tassisid kõik paremad raamatud minema. Meil ei jäänud kuigi palju arvele võtta: mis maha jäi, oli üsna väheväärtuslik. Siis tehti sellest raamatukogust meie lasteosakonna filiaal. Tegelikult töötasingi ma alguses lasteosakonnas. Mulle meeldis seal. Tegime väga palju üritusi 23. keskkoolis, praegu on see Juhkentali gümnaasium. Peab ütlema, et vene lapsed olid väga aktiivsed. Nad tahtsid esineda ja ka üritusi läbi viia. Venekeelsed üritused oli minu rida, kuna oskasin keelt. Teenindasime ka trikotaaživabriku „Marat“ kommunistliku töö brigaadi. Tegime nii „Maratis“ kui ka „Eesti Kaablis“ kirjandusüritusi. Eesti koolidest oli meie partner 16. keskkool. Meie enda raamatukogul üritusteks ju ruume polnud. Mul oli väga kahju, kui pidin proua Jankovitši