Tallinna Keskraamatukogu - Page 200

‹ 200 › Andres Ehin: „Fantastika” klubist ja Strugatskite õhtust Tuleb, jah, meelde, et mind kutsuti „Fantastika” klubisse esinema. Ühel korral oli tegemist Strugatskite õhtuga. Olin äsja „Loomingu Raamatukokku” tõlkinud Strugatskite „Tigu nõlvakul”, mis oli tol ajal vabameelse haritlaskonna huvi keskmes, kuna Moskva suurtel ajakirjadel oli parteivõim teose avaldamise ära keelanud. Kahtlen väga, kas selle romaani totalitarismi- ja sovetismikriitika tänapäevasele noorele lugejale pärale jõuaks. Tol korral oli „Tigu…” teos, mida partei ja KGB väga pahaks panid. Aga kaugel Siberimaal Ulan-Udes julges ajakiri „Baikal” selle ometi üllitada. Ajakirja numbrit müüdi Vene suurlinnades kullahinnaga, sellest tehti fotokoopiaid. Ma ei mäleta, kust mina selle numbri sain, millest ma „Teo nõlvakul” ära tõlkisin. Võimalik, et vürst Trjutrjomovilt, tsaari-Venemaa haridusministri asetäitja lapselapselt, kes oli sel ajal ERSO peaadministraator. Igatahes juhtis just Trjutrjomov mitmel korral mu tähelepanu huvitavatele nähtustele vene kultuuris. Selsamal Strugatskite õhtul rääkisin venekeelsele publikule ka USA ulmekirjandusest – Sheckleyst ja Cutlerist. Õhkkond oli klubis vabameelne, aga oli siiski ka üks punavanake, kes rääkis sellest, et sääraseid ulmeromaane pole nõukogude lugejale vaja. Häda olevat hoopis selles, et enam ei mäletata ega austata Suure Isamaasõja vetera- ne ja et kirjanikud kirjutavad Nõukogude rahva ajaloolisest võidust aina vähem. Noorem venekeelne publik rääkis sellest, et Eesti on muu Nõukogude Liiduga võrreldes kadestamisväärselt heas kultuurisituatsioonis – et eestlastel lihtsalt veab. Paljud asjad, mis Venemaal on kättesaamatud või väga raskesti kättesaadavad, tulevad eestlastele „Loomingu Raamatukogu” kaudu suures tiraažis ja odavalt kätte. Mina teadsin, kui närvesööv ja raske oli LR toimetajatel kõike seda edumeelset avaldada. Seepärast ei leidnud ma meie situatsiooni nii väga kadestamisväärse olevat. Pärast klubiõhtu lõppu kutsus klubi tuumik mu Boriss Šteini juurde viina jooma ja seeni sööma. Viin oli hästi külm ja seened väga maitsvad. Paar aastat hiljem suri aga kogu Šteini perekond seenemürgitusse – tegemist oli värskelt korjatud seentega. Korra lugesin vist „Fantastika” klubis ette ka minu enda ulmejutukese või -jutukesi venekeelses tõlkes. Veel olen lugenud venekeelsele ja eestikeelsele kuulajale Keskraamatukogus ette minu ja Ly Seppeli tõlkeid Tjuttševi ja Feti luulest. Oma luulet eesti keeles olen Keskraamatukogus korduvalt ette lugenud. Keskraamatukogu vene osakond oskas luua meeldivat klubiõhkkonda. Vaim oli tolle aja kohta täiesti edumeelne. „Fantastika” klubi liikmed Rein Kruus ja Boris Štein.