Tallinna Keskraamatukogu - Page 198

‹ 198 › misest ja põhjalikust eeltööst. „Rodnik” jõudis ka raadiosse, klubi kirjandusõhtutest tegi Eesti Raadio venekeelsete saadete toimetus kolm raadiosaadet. Venekeelses raadios oli tookord väga populaarne saatesari „Romantika”. Saime inimestelt palju kirju, milles avaldati tänu ja sooviti edu. Taheti saada ka klubi liikmeks. Ikka oli liikmeskonna hulgas neid, kes ise midagi kirjutasid, ent ei olnud veel trükis avaldanud jne. Klubiõhtutele kogunesid väga suured massid, peamine oli see, et kõik, kes tahtsid, võisid tulla. Tähtis oli suhtlemine ja suhe vene kultuuriga. Arutleti ka filosoofilisi küsimusi: mis on elu? Kuidas maailmas elada? Mis on elus kõige tähtsam? Seda nii Tolstoi kui ka Dostojevski loomingu põhjal. Tähtis oli see, et oldi koos. Noored olid huvitatud sellest, mida mõtleb teine samasugune noor inimene. Sooviti asju arutada. Ka nüüd tahavad inimesed teavet raamatute kohta ja küsivad raamatukoguhoidja arvamust, aga koguhoidjal ei ole paraku enam aega tutvuda kõigi raamatutega, mis ilmuvad. Ka suhtlemine lugejatega pole enam nii lihtne: vanasti olid meil kaardid, millele kirjutati kõigi raamatute pealkirjad, mida lugeja luges. Inimesi käis rohkem kui viissada päevas. Kogu üleskirjutamistöö toimus käsitsi. Lugejate kontingent oli väga erinev: käis koolilapsi, üliõpilasi, sealjuures ka eesti osakondadest, sest õppekirjandust – näiteks tehnika alal – oli eesti keeles vähe või polnud üldse. 1970-ndate lõpul tegime analüüsi raamatukogu lugejate, noorte spetsialistide kohta: kui palju oli insenere, pedagooge, tõlke-giide, konsultante, õpetajaid, vahetusmeistreid, konstruktoreid jne., mida nad lugesid, kui palju oli selle hulgas poliitilist, ajaloolist, geograafiaalast, kui palju ilu-, kui palju majanduskirjandust. Tulemused olid päris head. Noored lugesid kohustuslikku kirjandust, mida nõuti koolis ja ülikoolis. Muidugi võeti alati midagi ka endale. Kaardid seisid kastis. Tegime märgid, et eraldada noorte spetsialistide kaardid, ja igale kaardile kirjutasime laenatud raamatu pealkirja. Selle järgi saime ka otsustada, mida tellida ja osta. Tegime ise ettepanekuid ja koostasime temaatilisi plaane. Inimesed avaldasid ise oma soove. Raamatukoguhoidja pidi tundma hästi fondi ja teadma raamatute käivet. Aga kogu aeg tuli teha igasuguseid analüüse, lugejad olid jaotatud gruppidesse ja vastavalt sellele tuli neile soovitada kirjandust. Otsisime kogu aeg ka uusi töövorme. Üks näide oli Vladimir Võssotski 50. sünniaastapäeva tähistamine. Meie ilusas kaminasaalis oli kaks päeva poeedi ajakirjanduspublikatsioonide ja luuletuste näitus – tema raamatuid ju tollal välja ei antud. Lugejad viibisid näitusel 3–4 tundi, kirjutades ümber luuletusi, mis neile meeldisid. Võis tellida ka kirjandust. Just nende tellimuste täitmine oli kõige keerulisem osa näituse lõpetamisel. Näitust külastas üle 200 inimese. Kahepäevane oli ka kaminasaalis toimunud näitus „Abiks aiapidajale” – too aeg oli ju suvilabuumi aeg. Kutsusime agronoomi raamatukokku konsultatsioone andma. Tööd oli väga palju. Ideed üritusteks ja kirjandusõhtuteks sündisid kodus. See tähendas, et aju tegeles kogu aeg tööga edasi. Mis kodus öeldi? Ei öeldudki midagi. Nad harjusid sellega. Töötasime ka laupäeviti. Sügisest kevadeni, igal laupäeva hommikul kell kümme toimus meie osakonnas uute raamatute tutvustamine. Seda valmistasime ette järjekorras. Tegime ka väikese väljapaneku uudiskirjandusest. Lugejad tulid, kuulasid ja võisid kohe võtta seda, mida nad tahtsid. Meie ülesanne oli, et vene kirjandusest ja kunstist rohkem teataks. Samuti ka välismaisest ja vennasvabariikide kirjandusest ning kunstist vene keeles. Rahvast tuli uudiskirjanduse tutvustamisele palju. Tuldi lausa spetsiaalselt. Vahetevahel oli kohustus koostada loeng ja käia esinemas. Kust on pärit teie raamatuhuvi? Mul on Eesti kodakondsus, aga sündinud olen ma Leningradis. Tallinnas elan ma alates 1950. aastast. Lõpetasin Tallinna 23. keskkooli, pärast seda N. Krupskaja nimelise Kultuuriinstituudi Leningradis. Sama instituudi lõpetasid omal ajal Olga Nuut ja Niina Aršas. Minu kursusekaaslased olid Anne Skrõpnik ja Elvi Roosileht. Raamatukokku tööle tulin ma 1965. aastal. Armastasin väga lugeda – meie perekonnas loeti palju. Kodus oli meil palju raamatuid, peaasjalikult klassika. Huvi eesti kultuuri vastu tekkis iseenesest. Elasime Kadriorus ja iga päev käisin ma mööda tänavaid, mis olid nimetatud Koidula, Weizenbergi, Köleri, Kreutzwaldi auks. Hakkasin uurima, kes need inimesed olid, kelle nimed olid antud tänavatele, mida mööda ma käisin. „Russalka” oli ka väga lähedal, sain teada selle mälestussamba ajaloost ja autorist. Nii alustasin tutvumist eesti kultuuriga.