‹ 194 ›
Milvi Raamat, Voldemar Miller, Eerik Teder.
„valges majas” vaibal. Teda ei oleks ka tohtinud kutsuda, ta
oli lausa keelatud. Aga kõne oli tal äärmiselt põnev. Käisin
Raamatuühingu poolt organiseeritult eelnevalt maleklubi keldris üht tema esinemist kuulamas, et kas saame teda
kutsuda. Seal olid ka julgeolekutegelased, aga Aino oskas
nii huvitavalt kõnelda, et nood mehed muudkui keerlesid
võlutult ta ümber. Igatahes enam nad teda ei kimbutanud:
ju ei osanud nad teda milleski süüdistada. Kui Sõle raamatukokku läksin, algas Mustamäe III Haruraamatukogus
allakäik. Seal üritusi enam käima ei saadud. Inimesed tulid
rääkima, kui kurb neil on, et raamatukoguga nii läks, nagu
see läks. Katrin Kompus asus tööle Rahvusraamatukokku
ja teised, kes tulid, läksid ka mujale.
Ma armastasin Mustamäe raamatukogu väga. Kunstifondist sai sinna deponeeritud maale ja skulptuure. Raamatukogu oli ikka väga ilus. Kunstifondi eesotsas oli tookord
Heinz Valk, kes suhtus meie tegemistesse väga positiivselt.
Kunstifondi inimesed käisid meil ka avamistel.
Aga ka Sõle raamatukoguga oli vaja alustada. Nii näitused kui ka „Tarapita” tulid koos minuga sinna. Seal
tegime lisaks kunstinäitustele koos botaanikaaiaga kuivtaimede näitusi ja korraldasime kohtumisi, kus õpetati
inimestele, kuidas neid taimi kasvatada. See oli tollal uus
asi ja tõi palju publikut.
Raamatukogumaja esimesel korrusel asus laenutus,
üleval aga oli hästi ilus saal. Ivi Tingre tegi selles saalis ka
kultuuriministeeriumi üritusi. Praegu on mul siiski hea
meel: need minu loodud raamatukogud on lõpuks mõõnast üle saanud ja on jälle nii öeldes järje peal.
Need kaks alustamist uutes raamatukogudes olid mul-
le aga väga rasked: ööd ja päevad kulusid ainult raamatukogule. Häda oli tollal ka signalisatsiooniga. Pidevalt
oli miilits mu ukse taga. Ma ei oska arvata, mida majaelanikud mõtlesid, kui miilitsaauto mu alatasa ära viis...
Kahjuks oli tol ajal aga nii – ja eks see ole praegugi nii
–, et need noored, kes Pedagoogilisest Instituudist tulid,
läksid ruttu paremapalgalistele töökohtadele. Need, kes
ennast tööle pakkuma tulid, arvasid aga, et mis seal raamatukogus ikka teha on: annate muudkui raamatuid välja ja võtate vastu. Aga kui ma siis kõnelesin, mida kõike
tegema peab, kohkusid nad ära.
Aeg liikus omasoodu ja 1990. aastal kutsuti mind tööle
Tallinna Keskraamatukogu metoodikaosakonda.
Metoodikaosakonnas loodi propagandasektor. Hakkasin seal loenguid ja üritusi tegema. Olin ka ametiühingus. Tol ajal olid ametiühingud väga tähtsad: võidelda
tuli korterikomisjonis ja paljude igapäevaeluasjade eest
pidi hoolitsema ametiühing. Aga lõpuks tekkis mingi
küllastusetunne, tervis hakkas ka tunda andma ja ma otsustasin, et lähen pensionile. Mul oli sellele kohale, kus
ma töötanud olin, välja pakkuda oma kandidaat. See oli
Helgi Õismaa, kellele olin kord lubanud, et kui kavatsen
ära minna, soovitan teda enda