Tallinna Keskraamatukogu | Page 194

‹ 194 › Milvi Raamat, Voldemar Miller, Eerik Teder. „valges majas” vaibal. Teda ei oleks ka tohtinud kutsuda, ta oli lausa keelatud. Aga kõne oli tal äärmiselt põnev. Käisin Raamatuühingu poolt organiseeritult eelnevalt maleklubi keldris üht tema esinemist kuulamas, et kas saame teda kutsuda. Seal olid ka julgeolekutegelased, aga Aino oskas nii huvitavalt kõnelda, et nood mehed muudkui keerlesid võlutult ta ümber. Igatahes enam nad teda ei kimbutanud: ju ei osanud nad teda milleski süüdistada. Kui Sõle raamatukokku läksin, algas Mustamäe III Haruraamatukogus allakäik. Seal üritusi enam käima ei saadud. Inimesed tulid rääkima, kui kurb neil on, et raamatukoguga nii läks, nagu see läks. Katrin Kompus asus tööle Rahvusraamatukokku ja teised, kes tulid, läksid ka mujale. Ma armastasin Mustamäe raamatukogu väga. Kunstifondist sai sinna deponeeritud maale ja skulptuure. Raamatukogu oli ikka väga ilus. Kunstifondi eesotsas oli tookord Heinz Valk, kes suhtus meie tegemistesse väga positiivselt. Kunstifondi inimesed käisid meil ka avamistel. Aga ka Sõle raamatukoguga oli vaja alustada. Nii näitused kui ka „Tarapita” tulid koos minuga sinna. Seal tegime lisaks kunstinäitustele koos botaanikaaiaga kuivtaimede näitusi ja korraldasime kohtumisi, kus õpetati inimestele, kuidas neid taimi kasvatada. See oli tollal uus asi ja tõi palju publikut. Raamatukogumaja esimesel korrusel asus laenutus, üleval aga oli hästi ilus saal. Ivi Tingre tegi selles saalis ka kultuuriministeeriumi üritusi. Praegu on mul siiski hea meel: need minu loodud raamatukogud on lõpuks mõõnast üle saanud ja on jälle nii öeldes järje peal. Need kaks alustamist uutes raamatukogudes olid mul- le aga väga rasked: ööd ja päevad kulusid ainult raamatukogule. Häda oli tollal ka signalisatsiooniga. Pidevalt oli miilits mu ukse taga. Ma ei oska arvata, mida majaelanikud mõtlesid, kui miilitsaauto mu alatasa ära viis... Kahjuks oli tol ajal aga nii – ja eks see ole praegugi nii –, et need noored, kes Pedagoogilisest Instituudist tulid, läksid ruttu paremapalgalistele töökohtadele. Need, kes ennast tööle pakkuma tulid, arvasid aga, et mis seal raamatukogus ikka teha on: annate muudkui raamatuid välja ja võtate vastu. Aga kui ma siis kõnelesin, mida kõike tegema peab, kohkusid nad ära. Aeg liikus omasoodu ja 1990. aastal kutsuti mind tööle Tallinna Keskraamatukogu metoodikaosakonda. Metoodikaosakonnas loodi propagandasektor. Hakkasin seal loenguid ja üritusi tegema. Olin ka ametiühingus. Tol ajal olid ametiühingud väga tähtsad: võidelda tuli korterikomisjonis ja paljude igapäevaeluasjade eest pidi hoolitsema ametiühing. Aga lõpuks tekkis mingi küllastusetunne, tervis hakkas ka tunda andma ja ma otsustasin, et lähen pensionile. Mul oli sellele kohale, kus ma töötanud olin, välja pakkuda oma kandidaat. See oli Helgi Õismaa, kellele olin kord lubanud, et kui kavatsen ära minna, soovitan teda enda