Tallinna Keskraamatukogu - Page 192

‹ 192 › kui taheti, et kirjutagu ma vastuvõtuaktile alla. Ütlesin, et ei kirjuta alla ega võta ka vastu. Aga seesama peainsener, kellega ma sõdu pidasin ja maid jagasin, tervitab mind minu üllatuseks tänaseni väga austavalt, kui vastu tulema juhtub: ilmselt olin talle tõeline vastane, kellega tuli arvestada. Kui algas raamatukogu möbleerimine, püüdsin mingitki eripära luua: panin riiulid poolkaares, hankisin palju toalilli, mis olid omaette kujunduselement. Kui kõik valmis sai, alustasin jälle kunstinäitustega – need olid väga oodatud. Edasi hakkas asi samamoodi minema nagu Mustamäel. Tegime temaatilisi õhtuid. Ampluaa oli väga lai – lilleseadetest kosmeetika ja esteetikani. Esteetika loenguga juhtus niisugune asi, et kord sattusin koguni restoranis esinema: mind vist tunti ära ja keset tantsupõrandat anti mikrofon pihku ning paluti kõnelda. Mõtlesin, et mida ma küll nii eksprompt räägin – ja siis äkki otsustasin, et räägin tantsust. Tantsijad tulid põrandale, mina käisin, mikrofon käes, inimese juurest inimese juurde ning kõik avaldasid oma arvamust. See läks nii vahvasti ja meeldis nii väga, et mulle saadeti pudel šampanjat lauda ja tänati. Ma ei kujuta ette, et see praegu võimalik oleks. Raamatukogu oli tol ajal väga mitmekülgne kultuuriasutus. See olenes ka juhtkonnast. Keskraamatukogus olid väga toredad inimesed. Kõik tahtsid midagi teha ja seda soodustati. Minul olid mu klubid. Minu ajal tuli Sõle raamatukokku „Tarapita” klubi. Raamatuühingu ruumides ei olnud klubile enam kohta: meiega samasse ruumi pandi tööle raamatupidaja ja oli ka muid põhjusi, miks me enam sinna jääda ei saanud. Kui Eesti Kongress tekkis, hakkasid nemad sinna käima. Tegime üheskoos palju üritusi. Oli palju huvitavaid kohtumisi ja muud põnevat. „Tarapitas” oli paarkümmend inimest, kõik suurte huvidega. Nende hulgas oli ajakirjanikke, TPI õppejõude ja muidu mitmekülgseid ja huvitavaid inimesi. Algas see nii: alguses oli väga suur organisatsioon – Tallinna Raamatuklubi. Seal jõudis osa rahvast äratundmisele, et tahaks nagu rohkem ära teha. Ühe niisuguse seltskonnaga me „Tarapita” klubi asutasimegi. Nimi oli ajalooline, ja ka omaaegse kirjandusrühmituse järgi. Kui läksin 1990. aastal tööle Keskraamatukogu metoodikaosakonda, tuli ka „Tarapita” Keskraamatukokku. Nii põimus klubi tegevus raamatukogu omaga. Heino Kerde (paremal), Olav Altosaar (vasakul). Fotol keskel Olav Altosaar, seisab Milvi Raamat. Juunis 1983 Debora Vaarandi aias: Kiira Kübarsepp, (?), Milvi Raamat, Debora Vaarandi, Veronika Kruus, Linda Kangur, Aimi Bender, ?, ?, Viive Vist, Anne Äärismaa.